Mis on uue-riigi kujutavas kunstis uut? Suurejoonelised sarkofaagid Jätkus hauataguse elu Click to edit Master text styles kujutamine relijeefkunstis, Second level seinamaalides ja Third level kirjutistes Fourth level Vaaraosid (nt. Ehnatoni) Fifth level kujutatakse surelikena Peajumalaks Amon (Osiris ja Atum) Pinnakunst Reljieefkunst Enamasti madalrelijeef, Click to edit Master text styles kuid hakkas levima ka Second level süvendrelijeef Third level Seinamaalid Fourth level Fifth level Rikkalike värvidega ning infot edastav (maalidel kujutati näiteks hästi
põhjusel surma ära teeninud: kuna nad ise suretavad ennast ega hooli tavalistest maistest asjadest nagu head road, hea riietus ja armurõõmud ning nad tekitavad tavapärast eluviisi kritiseerides paljudes inimestes surmavihani küündivat meelepaha. Dialoogis "Pidusöök" kirjeldab Platon filosoofi kui targa ja nõmeda vahepealset, kusjuures targad on ainsana jumalad, kuna neil on surematutena ligipääs igavesele tarkusele, ja nõmedad on need, kes peavad ennast surelikena tarkadeks ja arvavad, et nad teavad juba kõike, st peavad ennast jumalasarnaseks ega huvitu enam teadmiste omandamisest. Filosoof oleks siis aga see, et kes surelikuna tunnistab oma küündimatust ja püüdleb pidevalt surematu tarkuse poole. Selle võiks ta aga saavutada alles vabanedes oma surelikkuse seisusest, st surres. Filosoof tegeleb surematu tarkuse, headuse ja ilu püüdlemisega ning teeb seda loomingus (poiesis)
Algselt pöörduti abi saamiseks kiriku poole, aga preestrid ei osanud samuti midagi teha ning kiriku autoriteet hakkas kiiresti langema ning kukkus läbi oma tegevuses.Keskaegsele inimesele oli kohane mõelda, et see oli karistus Jumalalt, sest kogu inimkond on liiga patune ja kõlbmatu. Paljudest linnadest aeti ära lõbutüdrukud ning keelustati hasartmängud. Valitsejad ja aadlikud põgenesid linnadest oma suvekodudesse ning tundsid ennast samuti vägagi surelikena. Inimesteni jõudis arusaam, et haigus ründab olenemata positsioonist. Lõpuks keeldusid ka preesrtid surnuid ja haigeid õnnistamast. Keskaegsele inimesele oli viimane õnnistus väga oluline, et pääseda taevariiki. Samuti ei käinud enam haigeid vaatamas doktorid ning isegi oma peres hakkavad inimesed haigest eemale hoidma. Samuti oli probleemiks inimeste matmine. Surnuid oli päevas ligi 300-400 ning sellega kaasnes kohutav lehk
Alustame mängides, kuid leiame end peagi eluheitluse karmis keerises, milles peame võitlema lõpuni - loojangu viimse sekundini. Alguses küll loodame, et leiame aega kõigeks; hiljem oleme sunnitud paljudest unistustest loobuma ja järgima maiselt argiseid kohustusi. Lõpuks avastame, et peaksime õppima elama maises ajas, otsekui elaksime igaveses, otsides Teda, kes üksi suudab avada vaheseina nähtava siinpoolse ja salapäraselt otsatu teispoolsuse vahel. Surelikena ja siiski surematutena peaksime märkama õigel ajal, või vähemalt enne lõppu sedagi, et ainutähtsad pole äraelamise mängureeglid, vaid õige igavikune valik. Kõige selle inimlikult maise ja jumalikult igavese tajumine ning sellega arvestamine ongi elutarkus, mida lugemine endas kannab. Eesmärgiks pole, et see, kes vaevub lugema, peaks nõustuma, vaid et ta mõtiskleks.11 Tekst on kui teose kude. See, mis on lugeja ees avatud ja valmis lugemiseks. Lugemise
annaabi.ee 
