Tunnuseid on võimalik liigitada vastavalt nende asendile tüve suhtes, näitek sufiks järgneb tüvele, prefiks eelneb tüvele ja infiks asub tüve sees. Nagu foneem on abstraktsioon erinevatest foneemivariantidest, nõnda on ka morfeem abstraktsioon, millel võib olla mitu välist kuju. Näiteks sõnavormides saat/is ja saada/b esineb üks ja seesama morfeem kord kujul saat-, kord kujul saada-, ehkki tema tähendus on sama. Need eri kujud on morfeemivariandid ehk allomorfid. Supletiivne tüvi on tüvekuju, mis pole algvormist reeglipäraselt tuletatav, nt keskvõrdevorm parem sõnast hea. Keeleteaduse haru, mis uurib seda, kuidas sõna tüvi eri sõnavormides varieerub, nimetatakse morfofonoloogiaks. Eesti keele puhul peab see haru kirjeldama mitut liiki tüvevaheldusi (nt astmevaheldust, tüve¬vokaali teisendust ja kujuvaheldust), mis väljendavad grammatilisi tähendusi või kaasnevad vormimoodustusega. Kõigist eesti käänd- ja
kannab sõna tüvi. Morfoloogia põhimõisted Grammatiline tähendus suhestab leksikaalseid tähendusi. Grammatilist tähendust kannavad tunnused. Morfoloogia põhimõisted Allomorfid on ühe morfeemi konkreetsetes sõnavormides esinevad variandid. (1) jõgedes jõge +de +s õpikutes õpiku +te +s (2) jõgedes jõge +de +s jões jõe +s Morfoloogia põhimõisted Allomorfidel on sama tähendus, kuid erinev häälikuline väljendus. Supletiivne tüvi on tüvekuju, mis pole algvormist reeglipäraselt tuletatav. minema, lähen vrd nt go, went hea, parem good, better üks, esimene one, first Allomorfide häälikuvarieerumist nimetatakse morfofonoloogiliseks varieerumiseks. Morfoloogia põhimõisted Morfofonoloogia uurib tüvevaheldusi: seda, kuidas sõna tüvi eri sõnavormides varieerub. Morfoloogia põhimõisted Vaba morfeem on morfeem, mis võib esineda omaette
annaabi.ee 
