Lihtsate kujundite ja värvuste kordusel maalipinnal on inimese silmale kas rahustav või ärritav mõju, mistõttu maalipind tundub olevat kas tõeliselt ruumiline või värelev. Op-kunstnike eesmärk oli ruumilisuse või liikuvuse tunde tekitamine maalipinnal (teinekord väga ärritav). POPkunst - tekkis 1950.-1960. a. Loomingus kasutatakse massikultuurile omaseid elemente nagu reklaam ja iidolid. Selliselt said konveierliinilt tulnud supipurkidest ja pesupulbripakkidest korraga kunsti lemmikmotiivid. Samuti hakati uusi teoseid seeriatena paljundama nö 15 minutit kuulsust. Selline kunst on kaasaegne ja väljaspool kunstimuuseume seisev nähtus. Popkunstnikud on jätnud vaataja meelega oma arvamuse ja hinnangutega omapäi. Igaühe enda otsustada kas tegemist on tarbimisühiskonna ülistuse, kritiseerimise, oskusliku sekkumisena äritegevusse või hoopis pilaga. Funktsionalism - 1920
Warhol ei olnud oma kunstis ei irooniline ega kriitiline vaid peegeldas kõigest ümbritsevat tegelikkust. Maalikunst 1960-ndate alguseks oli Warholist saanud väga edukas reklaamide illustraator. Eriti populaarsed oli tema detailsed ja elegantsed joonistused I. Milleri kingadest. Kuid Warhol otsis midagi, mis teda teistest kunstnikutest täielikult eristaks. Ta sõber soovitas maalida asju, mida ta kõige rohkem armastas. Nii saidki Campbelli supipurkidest, mida Warhol enda väitel pea iga päev lõunaks sõi, maalide teemaks. Ta armastas kuulsusi ning seega pani nad ka oma maalidele. Sellest kujunes välja tema hilisem stiil. Enamasti kasutas Warhol siiditrükitehnikat, kopeerides siis seda mitmeid kordi ja värvides seejärel erksate värvidega. Ta ei seletanud kunagi ühtegi oma tööd lahti ega väitnud, et ta maalidel on sügavam tähendus olles öelnud lause: "Lihtsalt vaadake minu maalide pealispindu ja mind ning seal ma olengi
Pärast mõningaid katsetusi leidis Warhol täiesti isikupärase tee, hakates lõuenditele siiditrüki tehnikas kandma kuulsuste portreid või täiesti tavalisi argiseid esemeid. Andy Warholi võlus reklaamide korduv järjekindlus. Supermarketite tohutud karastusjookide ja konservpurkide read andsid inspiratsiooni nende kujundite lõputuks kordamiseks kunstiteoses. 1962.a. valmis tema esimene pildiseeria Campelli supipurkidest ja samal aastal toimus esimene isiknäitus Los Angeleses Fernese galeriis. 1964 võttis aset esimene Euroopa isiknäitus Pariisis Ileana Sonnabendi galeriis. Peale seda teatas kunstnik, et lahkub maalikunstist, naastes kunstimaailma tagasi alles aastal 1972. Ta hakkas tegelema rohkem filmikunstiga, järgides ka seal ülima ,,jaheduse" printsiipi. Näiteks film "Uni", kus 6 tunni jooksul on filmitud magavat meest ja film "Impeerium", kus on 8 tunni vältel filmitud Empire State Buildingut
tavainimene argipäevas viibib, tihti kistes need tavapärasest keskkonnast välja ja tõstes mingil kunstilisel viisil eriliselt esile. Uus kunstisuund muutus ülimalt populaarseks, sest selle mõistmiseks polnud tarvis erilisi teadmisi või kunstialast ettevalmistust. Õitsele puhkenud popmuusika sünnitas enneolematu staarikultuse. Massikultuurile omaseid elemente nagu reklaam ja iidolid, hakkasid popkunstnikud oma loomingus kasutama. Nii said konveierliinilt tulnud supipurkidest ja pesupulbripakkidest korraga kunsti lemmikmotiivid, lisaks hakati ka uusi teoseid seeriatena paljundama nagu seda pakenditega tehakse. Sellisest kunstist sai äärmiselt kaasaegne ja väljaspool kunstimuuseume seisev nähtus. Popkunsti teosed on sageli ülisuurtes mõõtmetes ja väga erksavärvilised. Tehnika võib olla väga mitmekesine: kollaaz, assamblaaz, ready-made, installatsioon. Richard Hamilton Mis teeb tänapäeva kodud nii eriliseks, nii meeldivaks? Pildil domineerivad
annaabi.ee 
