Pidude korral kaunistati nägu ja keha ka maalingutega. Värvid olid taimedest tehtud. 2.2 Toit Toiduotsingud sundisid indiaanlaseid rändama varakevadest kuni hilissügiseni ühest paigast teise. Nad olid osavad kütid. Preeriaindiaanlastele olid piisonid elu. Nendest sai palju kasulikku. Nahkadest said sõbad ja katted, sõnnik läks kütuseks, rasv põletati lampides, sarvedest tehti lusikaid, luudest tööriistu ja lelusid, magusest supikatlaid ja sõrgadest kõristeid ning liimi. Kuivatatud liha purustati, segati marjadega, valati rasvaga üle ja saadi energiaküllane toit pemmikan. Lisaks küttimisele tegeleti ka koriluse ja põlluharimisega. Indiaanlased kasvatasid ammu enne eurooplasi kartulit. Lisaks olid levinud veel mais, kõrvits ja päevalilled. Edelapiirkonna indiaanlase zujid viljelesid vahvelaiandust. Tänu sellele ainulaadsele peenrale kasvatasin nad meloneid, chili-paprikat, sibulaid, tomateid ja ravimtaimi.
Kütid ei unustanud kunagi tänamast vaime, kui jaht õnnestus. Olid siis loomad aetud üle kaljuserva, nooltega maha võetud, hobuselt piigi otsa aetud või oli üksik hangedes sumpamisest võhmal pull samasse tapetud. Nende silmis olid tapetud loomad nagu vennad, kes olid end ohvriks toonud. Piisonist ei lastud midagi raisku minna: nahkadest said sõbad ja peavari, sõnnik läks kütuseks, rasv põletati lampides, sarvedest tehti lusikaid, luudest tööriistu ja lelusid, magudest supikatlaid ja sõrgadest kõristeid ning liimi. Kuivatatud liha purustati, segati marjadega, vaalti rasvaga üle ja saadi energiaküllane toit pemmikan.Üks päev õnnestunud jahti andis suguharule aasta toiduvaru. Kuna piisonid hunte ei kartnud, peitusid kütid hundinahka ja hiilisid suurtele loomadele lähedale. Vilunud vibukütt jõudis mitu looma tappa enne, kui kari hirmunult põgenes. Korilus
Kütid ei unustanud kunagi tänamast vaime, kui jaht õnnestus. Olid siis loomad aetud üle kaljuserva, nooltega maha võetud, hobuselt piigi otsa aetud või oli üksik hangedes sumpamisest võhmal pull samasse tapetud. Nende silmis olid tapetud loomad nagu vennad, kes olid end ohvriks toonud. Piisonist ei lastud midagi raisku minna: nahkadest said sõbad ja peavari, sõnnik läks kütuseks, rasv põletati lampides, sarvedest tehti lusikaid, luudest tööriistu ja lelusid, magudest supikatlaid ja sõrgadest kõristeid ning liimi. Kuivatatud liha purustati, segati marjadega, vaalti rasvaga üle ja saadi energiaküllane toit pemmikan.Üks päev õnnestunud jahti andis suguharule aasta toiduvaru. Kuna piisonid hunte ei kartnud, peitusid kütid hundinahka ja hiilisid suurtele loomadele lähedale. Vilunud vibukütt jõudis mitu looma tappa enne, kui kari hirmunult põgenes. Korilus
annaabi.ee 
