Erinevates majandus- poliitika õpikutes võib leida hulgaliselt näiteid à la Vanaema on kirjaoskamatu Mehhiko külanaine, tütretütar aga inglise keelele üle läinud teaduste doktor New Yorgis. Kuid selle keelt vahetanud, kõrgelt haritud ja karjääri teinud tütretütre väärtushinnangud ning ka toitumis- harjumused pärinevad vanaemalt. Kaks sajandit õpetati USA-s, et tegu on rahvaste supikatlaga. Igaüks, kes Ameerikasse tuli, pidi sulanduma ühtsesse kultuuri, omaks võtma ühise ameerika identiteedi. Aga erinevused on siiski säilinud. Rahvuslikust kultuurist tulenevad väärtushinnangud püsivad isegi siis, kui näiteks mõni suur rahvusvaheline korporatsioon püüab mingis riigis paiknevale tütarfirmale kõigi tema käsutuses olevate vahenditega peale suruda oma (käitumis)norme. Just kohalikest
Muidu ei tule, muidu lepin ennem oma vana sõbra igavese eluga, selle ümmarikuga." Uskuge või mitte, aga papa vastaks Õnnistegijale tingimata nõnda. Ja mis te arvate, mis vastaks Õnnistegija, kui ta oleks õige Õnnistegija, mitte aga niisuke ümmarik, et võib magama uinuda, suu ükskõikselt lahti? Ta vastaks papale tingimata: ,,Ükskõik, kui sa ilma poisteta ei või, siis tule ühes nendega." Ja nõnda läheks papa ühes poiste ja supikatlaga. Tädigi pääseks selle moega paradiisi, sest ega see oma katlast maha jää, sest kes siis poistele hakkab paradiisis suppi keetma, kui teda ei ole. Ka teie läheks sinna leiba lõikama ja lauda katma, ainult mina üksi jääks maha ja käiks mööda tühje tube. Mind ei lase keegi igavesse ellu, sest mina olen egoist, jõle egoist. Tädi on kuri, aga mina olen egoist. Tädi on mõnikord küll hirmus kuri, et ta peab poistele
annaabi.ee 
