sõjategevust. Teise maailmasõja lõpust alates on küll suudetud vältida suuremate sõdade puhkemist, kuid selle peamiseks põhjuseks arvatakse olevat hirm tuumasõja ees. Pea kõigil maailma suurriikidel on oma tuumarelvaarsenal. Nendele lisaks on niivõrd ohtliku relva omanikuks ka selline riik nagu Pakistan, kes ei kuulu just kõige stabiilsemate riikide sekka. 1962. aastal toimunud Kuuba raketikriis viis selleaegsed superriigid USA ja NSVL tuumasõja ääreni, kuid samas oli just hirm see, mis hoidis ära reaalse sõjaolukorra kujunemise. Tuumarelv on vaieldamatult riigi suhtes austust ja lugupidamist tekitav seadeldis, millega käib alati kaasas kartus selle kasutamise ees. Konfliktide vältimiseks on ka teisi võimalusi kui hirmu ning jõu kasutamine. ,,Veidrik on mees, kellel on mingi uus mõte kuni see edukakas osutub." (Mark Twain) Innovaatilisus viib maailma edasi
Kuid ükski suurriik ei püsiks, kui ta ei kehtestaks end teiste võimsate riikide kõrval. J. Aaviksoo kirjutas: ,,Oleme otsustanud pühenduda omaenese ellujäämise eest seismisele. Ometi ei pruugi see lihtsaks kujuneda."[1] Tänapäeval peab igaüks muretsema enda heaolu pärast. Meid lihtsalt allutatakse teiste võimu alla, kui me ise selle vastu midagi ette ei võta ja seda võivad endale kõige vähem lubada suurriigid. Iga liigutus, mida superriigid teevad, mõjutab nende positsiooni maailmas ning juhikohal püsimiseks korraldatud rünnakuid või meeleavaldusi ei saa alati hukka mõista. Pärast esimest maailmasõda oli Jaapani ja Ameerika vahel sõlmitud rahuleping, kuid siiski otsustas Jaapan rünnata Hawaiis asuvat Pearl Harborit. See oli Ameerika jaoks väga ootamatu ning rahvas oli sokis. Pärast jaapanlaste pealetungi ei saanud president Roosevelt käed rüpes istuma jääda ning juba paari päeva pärast korraldati
TÄNAPÄEV Aastatel 1939-45 kestnud sõda oli lõpuks läbi. Euroopa oli rusudes, kuid parema tuleviku lootuses algasid ülesehitustööd. Inimesed ei tahtnud enam mõtelda sõjale, mis pani kõikuma eetilised ja moraalsed põhiväärtused. USA vägede poolt 1945. a. Hiroshimale heidetud esimene aatompomm raputas inimkonda ja tõi teadvusse moodsa tehnika hävitava mõjujõu. Järgnevatel aastatel valitses hirm tuumasõja ees, sest erinevate ideoloogiatega superriigid USA ja NSVL seisid lepitamatute vaenlastena vastamisi. Maailm oli muutunud ja sellega koos ka kunsti mõiste ja senikehtinud väärtushinnangud. Keegi ei uskunud enam, et pintsliga võib maailma muuta. Oli vaja leida uusi vahendeid enda väljendamiseks. Juba 20. saj alguse kunstivoolud hakkasid maalikunsti alustalasid kangutama. Dadaistid naeruvääristasid vanu traditsioone ja loobusid maalist kui igandist, hakates kasutama täiesti väärtusetuid materjale ebatavaliste teoste loomiseks.
annaabi.ee 
