· Maitseta · Värvuseta · Lõhnata · Õhust veidi raskem (1,43g/dm3) · Vähelahustuv (20°C juures ~0,044g/l) · Halb soojusjuht, võrreldes vesinikuga ~7 korda halvemini. · Keemistemp. 90,2K, sulamistemp. 54,4K Hapnik · Tugev oksüdeerija, reageerib peaaegu kõikide metallide ja mittemetallidega. Eranditeks väärismetallid (kulla ja plaatina rühm) ning väärisgaasid. · Reaktsioonid toimuvad eri temperatuuridel · Leelis ja leelismuldmetallidega tekivad ka peroksiidid ja superoksiidid Na + O2 Na2O2; K + O2 KO2 · Esineb nii täielikku kui mittetäielliku põlemist C + O2 CO2; 2C + O2 2CO Hapnik · Laboratoorselt saadakse hapnikurikaste ainete lagundamisel 2KMnO4 K2MnO4 + MnO2 + O2 2H2O2 2H2O + O2 2KClO3 2KCl + 3O2 2KNO3 2KNO2 + O2 · Töötuslikult saadakse fraktsioneerival destillatsioonil, vee elektrolüüsil ning molekulaarsõela kasutades. Hapnik Kasutusalad: ·Põlemise intensiivistamine (HNO3, H2SO4 tootmine, kõrgahjuprotsessid)
üldvalemiga E2O, kuid reaalselt moodustub selline oksiid ainult liitiumi reageerimisel hapnikuga. 4Li + O2 2Li2O Liitiumi põlemine õhus (Pildiallikas: http://flickr.com/photos/37388341@N00/590738787 ) Teised leelismetallid annavad hapnikuga reageerimisel kas peroksiide või hüper- ehk superoksiide. Peroksiidid ja superoksiidid on sellised ioonilised ühendid, mille struktuuris esinevad vastavalt perok- 2- - siidioonid [O2] ja superoksiidioonid [O2]. Nende ioonide raadiused on oluliselt suuremad kui oksiidioonidel. Nad moodustavad leelismetall-katioonidega palju püsivamaid ühendeid kui oksiidioonid. Naatriumi põhiliseks põlemissaaduseks on naatriumperoksiid. Kaaliumi, rubiidiumi ja tseesiumi põhilisteks põlemissaadusteks vastavad hüper- ehk superoksiidid.
14.7. Biofilmi resistentsus Biofilmi üldise resistentsuse biotsiididele, kuid ka UV-kiirgusele tagab eksopolüsahhariidsest limamaatriksist (EPS) moodustunud barjäär. Biofilmi maatriks koosneb lisaks veest ja eksopolüsahhariididest veel ka valkudest, nukleiinhapetest ja surnud rakkudest. Oma omaduste poolest on biofilmid kui hüdrogeelid. EPS neutraliseerib või seob erinevad reaktiivseid (nt naatrium- hüpokloriid ja superoksiidid), laetud (nt metallid) või suuri (nt immunoglobuliinid) antimikroobseid ühendeid ning nende järk-järgulisel lahustumisel EPS-i hüdrogeelis ei oma nad enam tapvat mõju biofilmi sügavamate kihtide rakkudele. Biofilmi rakud taluvad 10-1000 korda suuremaid erinevate antimikroobsete ühendite koguseid kui sama liigi planktonrakud. Teiseks resistentsuse mehhanismiks on biofilmi rakkude heterogeenne füsioloogia, st biofilmi osades piirkondades valitsevate toitainete puuduse tõttu
annaabi.ee 
