kuni Päikese puhul vaadeldut ületavateni. Spiraalne galaktika Linnutee tähesüsteem on spiraalne hiidgalaktika, mille keskosast lähtuvad pikad kaared ehk spiraalharud. Päikese juurest vaadates on spiraalharusid raske näha, sest asume ise neist ühe sees. Spiraalharudes sünnivad uued tähed nüüdisajalgi. Seal leidub palju väga heledaid, s.t. lühikese elueaga tähti. Vanad tähed jaotuvad Galaktikas ühtlasemalt. Must auk Linnutees Musta augu tekkimisi me näeme eriti võimsate supernoovadena e hüpernoovadena. Gammakiirguse sähvatused, kajastades mustade aukude teket, on hõivamas olulist ja ähvardavat rolli elu säilimisel (aga ka liikide kiires evolutsioonis) nii Maa peal kui ka Universumis tervikuna. Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Neljas tase
kuni Päikese puhul vaadeldut ületavateni. Spiraalne galaktika Linnutee tähesüsteem on spiraalne hiidgalaktika, mille keskosast lähtuvad pikad kaared ehk spiraalharud. Päikese juurest vaadates on spiraalharusid raske näha, sest asume ise neist ühe sees. Spiraalharudes sünnivad uued tähed nüüdisajalgi. Seal leidub palju väga heledaid, s.t. lühikese elueaga tähti. Vanad tähed jaotuvad Galaktikas ühtlasemalt. Must auk Linnutees Musta augu tekkimisi me näeme eriti võimsate supernoovadena e hüpernoovadena. Gammakiirguse sähvatused, kajastades mustade aukude teket, on hõivamas olulist ja ähvardavat rolli elu säilimisel (aga ka liikide kiires evolutsioonis) nii Maa peal kui ka Universumis tervikuna. Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Neljas tase
Vega m = 0, Põhjanael = 2,3 Nõrgemad palja silmaga nähtavad u m = 5,5-6, teleskoobid m = 28 Heledaim täht Siirus m = -1,45 Päike -26,8 Kuu -12,5 Kui kahe tähe tähesuuruste vahe on 1, siis nende tähtede füüsikalised heledused erinevad 2,5 korda. Universum sai alguse 13,7 +- 0,2 miljardit aastat tagasi. Esimesed tähed 20--400 miljonit aastat pärast Suur Pauku. I põlvkonna tähed suure massiga, plahvatavad kiiresti supernoovadena, rikastavad tähtedevahelist keskkonda metalliga II põlvkonna tähed - H, He ja 0,1-0,5 % metalle, praegu vaadeldavad Galaktika halos III põlvkonna tähed (päikesetaolised) Tähtede evolutsioon -Ühe tähe puhul miljoneid kuni kümneid miljardeid aastaid tagasi kestev protsess gaasi- ja tolmupilve gravitatsioonilistest kokkutõmbumistest kompaktse jäänuki (valge kääbus, neutrontäht, must auk) moosustumiseni või tähe täieliku hävinemiseni supernoova plahvatuses.
Tavaliselt vallandab gaasi kokkutõmbumise väljastpoolt tulev tiheduslaine või gaasipilve läheduses plahvatanud supernoova lööklaine. Kui gaasipilv on kõkkutõmbumist alustanud lõppeb see vältimatult tähe tekkimisega. Enamuse oma eluajast veedavad tähed HR- diagrammi peajada tähena, mille tuumas muutub vesinik heeliumiks. Vanaduses tähed paisuvad hiidudeks ja pärast hiiu- staadiumi läbimist suure massiga tähed plahvatavad supernoovadena ja väikesed tähed tõmbuvad kokku valgeteks kääbusteks. Asuvad HR- diagrammi peajadal ning neid on kõige rohkem. Nende suurim erinevus tuleb massist. Ka Päike kuulub tavaliste tähtede hulka. Võrreldes tavaliste tähtedega tohutult suured (ülihiiud Päikesest tuhandeid kordi suurema läbimõõduga, hiiud sadu kordi). Hiidude tihedus on väga hõre, väliskihid isegi õhust hõredamad. Hiiud kujutavad endast tähtede hilist arenemisjärku.
Päike ei asu suures vaid ühes väiksematest Linnutee harudest. Märkimisväärne on see, et Päikese orbitaalperiood on umbes võrdne harude pöörlemisperioodiga vastaval kaugusel tsentrist. Seetõttu Päike jääb eemale suurtest harudest pika aja jooksul. See on tähtis elu säilimise vaatepunktist: kui Päike sattuks suure haru sisse, kasvaks tõenäosus, et tema lähedusse ilmuks palju lühikese elueaga massiivseid tähti. Plahvatades supernoovadena Päikese lähedal, need tähed seaksid elu Maal ohtu, kuna plahvatustest tingitud röntgenkiirguse ja osakeste voog kahjustaks osoonkihti ja radiatsioonitase Maal ületaks ohutu elamise piiri. Päike tiirleb koos oma planeetidega ( Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun) ümber galaktika keskme kiirusega 250 km/s. Teleskoobis paistab Päike heleda teravalt piiritletud kettana. Kettal on mõnikord näha
tuntakse rohkem, mistõttu see idee pole päris võimatu. Teadlane andis tähele juba nime- Lucifer. Mingeid märke taolisest tähest pole veel leitud. Supernoovad Kõik tähed ei vanane niisama väärikalt kui valged kääbused. Mõne tähe juures tähendab ,,klimakteerium" väga kiiret ja ägedaloomulist muutumist. Sellised on ennekõike rasked tähed, mille mass on märgatavalt suurem Päikese massist, ja paljud kaksiktähed. Need võivad teatud perioodil supernoovadena süttida. Supernoovade plahvatused on haruldased, kuid kõige dramaatilisemad tähistaeva nähtused. Ka tavaliste tähtede valguses toimub mõningaid muutusi. Mõned neis on varjutusmuutlikud 6 tähed, teised purskavad või pulseerivad. Võimsamaid muutusi esindavad noovad, mille heledus võib kasvada umbes 10 000 korda suuremaks. Noovasid seletatakse plahvatustega,
Satelliitide mõõteriistad suudavad tabada raadiokiiri, infrapunaseid ning ultraviolettkiiri, röntgenkiiri, gamma- ning kosmilisi kiiri. Saadud informatsiooni saadavad nad raadiosignaali kujul Maale uurimiseks. Suur osa satelliite tegeleb info kogumisega. Compton GRO, mis suudab tabada gammakiiri, on leidnud sünnijärgus tähti, mis moodustavad tähtedevahelisest tolmust. 1992. aastal tööd alustanud EUE, mis suudab püüda ultraviolettkiiri, jälgib äärmiselt kuumi tähti, mis võivad supernoovadena plahvatada, ning salapäraseid üliraskeid kvasareid. IRAS registreerib kosmosest tulevat infrapunakiirgust, mis pärineb peamiselt soojenevatest tähtedest, mis pole veel piisavalt kuumad, et olla silmaga nähtavad. Luuresatelliidid Mitmed riigid on võtnud kasutusele satelliite, mis jälgivad teiste riikide maavägesid, tanke, Click to edit Master text styles raketibaase, lennukeid ning sõjalaevu
Spektraalklassi järgi kuulub Päike kollaste kääbuste hulka. Vaatamata sellele, võrreldes enamiku tähtedega Päike ei ole väike. Ta on massiivsem, kui 85 % Linnutees olevaid tähti; 50 lähimate tähtede hulgas on Päike oma heleduse poolest 4. kohal. Päike sündis ca 4,6 mlrd aastat tagasi tähtedevahelisest molekulaarpilvest, mis hakkas kollapseeruma iseenda gravitatsiooni mõjul. Kuna selle pilve aine koosnes kaugminevikus supernoovadena plahvatanud tähtede ainest, oli pilv rikastatud raskemate elementidega (metallidega). Seetõttu kuulub Päike nn esimesse põlvkonda. Jaak Janniste, Füüsika 1999 2. PÄIKE Päike on meie Päikesesüsteemi kesktäht. Võrreldes Maaga, on tema läbimõõt 109 korda ja mass 330 korda suurem. Ca 99,86 % kogu Päikesesüsteemi massist on koondatud Päikeses. Päikese spektraalklass on G2V. G2 viitab pinnatemperatuurile (ca 5780 K) ja V viitab sellele, et Päike on nn peajada täht
tekkimist näinud, oskame me seda seletada. Kui suurem kosmiline gaasipilv oma raskusjõu mõjul kokku langeb, muutub see tihedamaks ja temas tekivad esimesed tähed seda räägib meile füüsika ning seda juhtub praegugi meie enda Galaktikas, küll väiksemates pilvedes ja ühe-kahe tähe haaval. Seejärel üsna varsti, juba mõnekümne miljoni aasta pärast plahvatavad neist massiivsemad ja seetõttu kiiremini arenenud tähed supernoovadena. Et kerasparve mass on suhteliselt väike , siis paiskavad supernoovade plahvatused kogu allesjäänud gaasi kerasparvest välja. Tulemusena pole enam millestki uusi tähti ehitada ning kerasparv jääb aeglaselt surema. See kestab kaua, sest väiksema massiga tähed ei kavatse niipea plahvatada ega maha jahtuda. Samad protsessid (gaasi tihenemine raskusväljas, tähtede teke, gaasi kadu) toimuvad kindlasti ka galaktikate tekkel
Täht variseb kokku. Temperatuur tõuseb kõigis kihtides järsult ning algavad tuumareaktsioonid, mis viivad kogu tähte hõlmava termotuumaplahvatuseni. Slide 5 Tähtede surm Väikese massiga tähed tõmbuvad kokku ja muutuvad valgeteks kääbusteks. Alguses on valged kääbused kohutavalt kuumad, aegamööda nad jahtuvad ja nende valgus muutub üha punasemaks, siis pruuniks. Lõpuks saavad neist mustad kääbustähed. Suure massiga tähed aga hoopis plahvatavad supernoovadena(äkilise heleduse kasvuga täht). Plahvatuses lendab täht tervenisti laiali, alles jääb ainult tähe siseosa. Kuna üldjuhul toimub plahvatus tähe ümbritsevas kihis, on selle jõud suunatud nii sissepoole kui väljapoole. See jõud surub tähe keskosa kokku väga pisikeseks ja ülitihedaks. Kui järelejäänud pisikese kera mass on 1,5-3 päikese massi, saab sellest neutrontäht (surnud ja kokkukukkunud täht, mis koosneb peamiselt neutronitest
Tegu oli galaktikatega, mille keskmes oli must auk, kuhu paiskus suur hulk ainet, mis tõi kaasa tohutu hulga kiirguse väljumise. · Gaasipilved olid nüüd nii tihedaks muutunud, et moodustusid tähed ja kerasparved. Tähtedes moodustusid nüüd tuumasünteesi teel kõik raskemad keemilised elemendid kuni rauani. · Raskemad tähed plahvatasid juba mõne miljoni aasta pärast supernoovadena. Plahvatustega sattusid tähtedevahelisse ruumi rauast raskemad elemendid. · 9 miljardit aastat pärast Suurt Pauku kollabeerus meie Galaktika serval gaasist ja tolmust koosnev pilv, mis sisaldas supernoova plahvatusest järele jäänud materjali. Sellest tekkis meie Päikesesüsteem oma planeetidega. Hubble'i seadus ehk punanihe ning Universumi paisumine
Sinine hiid On hiidtäht, mis on sinakat värvi. Ühed kuumimad tähed universumis - nende pinnatemperatuur on ca 30 000K (võrdluseks Päikesel on see 6000K) ning heledus 10 000 korda suurem kui Päikesel. Vananedes nad suurenevad ja jahtuvad, muutudes punasteks hiidudeks. Sinised hiiud on ülimalt heledad. Kuna nad on väga kuumad ning suhteliselt väikese tihedusega, on nende oodatav eluiga väga lühike ja praegused teooriad ennustavad, et enamik neist lõpetavad oma elu supernoovadena. Sinise hiiu faas on justkui ülemineku faas, kus tähest saab kas hele hiid või superhiid ning ükski täht ei püsi sinise hiiu olekus kaua. Ülihiiud Äärmiselt hele, suure läbimõõdu ja väikese tihedusega täht. Ühed massiivseimad tähed ca 10-70 korda suuremad Päikese massist ning 30 000 kuni sadu tuhandeid korda suurem Päikese heledusest. Värv varieerub punasest siniseni. Oma hiiglaslike masside tõttu on nad lühikese elueaga (30 miljonit kui paar tuhat aastat), neid
magnetvälja ja keegi ei oska öelda, millest ta koosneb. Pole mingit võimalust musta augu sisemusest midagi teada saada. Väljaspool on vaid tunda musta augu tohutu raskusjõud ja pöörlemine.(6) Üldiselt tähed lõpetavadki oma elukäigu väikeste ,,kokkusurutud" moodustistena, valgete kääbustena, neutrontähtede või mustade aukudena. Viimastesse kätketud osa täheainest jääbki sinna igavesti vangi. Enne seda paiskavad tähed suurema osa oma ainest laiali (raskemad plahvatavad supernoovadena) ja see saab tooraineks uutele tähtedele. Seegi aine, millest me koosneme, tekkis millalgi väga ammu kusagil tähe sisemuses.(7) 11 KOKKUVÕTE Referaati teha oli väga huvitav, uurides erinevaid raamatuid, sain oma püstitatud küsimustele igati ammendavad vastused ja olen nüüd selles teemas palju targem. Uurimustöö tulemusena jõudsin järeldusele, et tähed sünnivad suurtes tolmuosakestest ja
Galaktikate ja tähtede tekkimine Miljardi aasta pärast tekkisid paljud galaktikad algul kvasaritena. Tegu oli galaktikatega, mille keskmes oli must auk, kuhu paiskus suur hulk ainet, mis tõi kaasa tohutu hulga kiirguse väljumise. Kollabeeruvad gaasipilved olid nüüd nii tihedaks muutunud, et moodustusid tähed ja kerasparved. Tähtedes moodustusid nüüd tuumasünteesi teel kõik raskemad keemilised elemendid kuni rauani. Raskemad tähed plahvatasid juba mõne miljoni aasta pärast supernoovadena. Plahvatustega sattusid tähtedevahelisse ruumi rauast raskemad elemendid. Need tekkisid plahvatuse ajal neutronihaarde tagajärjel. Päikesesüsteemi tekkimine 9,2 miljardi aasta pärast kollabeerus meie Galaktika serval gaasist ja tolmust koosnev pilv, mis sisaldas supernoova plahvatusest järele jäänud materjali. Sellest tekkis meie Päikesesüsteem oma planeetidega. Umbes 4,5 miljardit aastat hiljem (täpsemalt umbes 0,004 miljardit aastat tagasi) tekkis inimene.
12 Galaktikate ja tähtede tekkimine 300 miljoni aasta pärast tekkisid paljud galaktikad algul kvasaritena. Tegu oli galaktikatega, mille keskmes oli must auk, kuhu paiskus suur hulk ainet, mis tõi kaasa tohutu hulga kiirguse väljumise. Kollabeeruvad gaasipilved olid nüüd nii tihedaks muutunud, et moodustusid tähed ja kerasparved. Tähtedes moodustusid nüüd tuumasünteesi teel kõik raskemad keemilised elemendid kuni rauani. Raskemad tähed plahvatasid juba mõne miljoni aasta pärast supernoovadena. Plahvatustega sattusid tähtedevahelisse ruumi rauast raskemad elemendid. Need tekkisid plahvatuse ajal neutronihaarde tagajärjel. 2. Päikesesüsteemi teke Praegusel ajal arvatakse, et Päikesesüsteem moodustus 4,6 miljardit aastat tagasi supernoova plahvatusest järgi jäänud gaasi ja tolmupilvest. Tegemist oli normaalse tähetekke protsessiga, mis tekitas ka Päikese enda, ja mitte millegi erilisega (näiteks tähtede peaaegu-kokkupõrge), nagu kunagi usuti
1000 sekundini) sähvatuse. Nende tegelik olemus pole veel täielikult selge, kuigi viimastel aastatel on avastatud paljugi uut nende kohta. Gammakiirgus purskeid seletatakse praegu väga massiivse (kümneid ja sadu Päikese masse) tähe evolutsiooni lõppfaasiga - kokkuvarisemisena , mille tulemusena tekib must auk ja eraldub tohutu energia . On tõendeid (29. märtsi 2003 sähvatus GRB 030329), et osa selliseid musta augu tekkimisi me näeme eriti võimsate supernoovadena e hüpernoovadena. Hiljuti esitas Kansase ülikooli kosmoloog Adrian Melott aga uudse teooria gammasähvatuste osast Maad tabanud globaalsetes katastroofides, mille tulemusena on välja surnud suur osa Maa loomastikust. Hästi on tuntud hüpotees dinosauruste kadumisest ülimeteoriidi langemise tulemusena umbes 65 miljonit aastat tagasi. Kuid hävinguid on olnud teisigi. Adrian Melott on kosmoloog , kes on olnud tihedas koostöös ka eesti
röntgenkiiri, gamma- ning kosmilisi kiiri. Saadud informatsiooni saadavad nad raadiosignaali kujul Maale uurimiseks. Suur osa satelliite tegeleb info kogumisega. Compton GRO, mis suudab tabada gammakiiri, on leidnud sünnijärgus tähti, mis moodustavad tähtedevahelisest tolmust. 1992. aastal tööd alustanud EUE, mis suudab püüda ultraviolettkiiri, jälgib äärmiselt kuumi tähti, mis võivad supernoovadena plahvatada, ning salapäraseid üliraskeid kvasareid. IRAS registreerib kosmosest tulevat infrapunakiirgust, mis pärineb peamiselt soojenevatest tähtedest, mis pole veel piisavalt kuumad, et olla silmaga nähtavad. 11 8. Luuresatelliidid 20. sajandi teisel poolel moodustasid USA ja Nõukogude Liit kaks sõjalist vastasleeri. Seda konflikti nimetati külmaks sõjaks. Õhus rippus tuumasõja oht. 1963. aastal saatsid ameeriklased
annaabi.ee 
