ja Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse asukohaks. · Toomkirikut mainiti esmakordsel 1219. aastal. Praegust hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel, valmis sai see 1240. aastal. Kuningas Valdemar II tegi sellest oma Eesti valduste (Eestimaa hertsogkonna) peakiriku. Kuni 1560. aastani oli see katoliiklike Tallinna piiskoppide kirikuks, hiljemgi resideerisid seal Eesti kõrgemad vaimulikud, piiskopid ja superintendendid. · Toomkirik paikneb Toompea (endise Suure Linnuse) keskosas paikneval väljakul. Kirik on rajatud puukirikuna praegusele kohale arvatavasti juba 1219. aastal, mil taanlased Tallinna vallutasid. · Kiriku kesklöövi idaviilul paikneb väike kaheksatahuline kellatorn, mis on ehitatud üheaegselt pikihoonega. Keskajal oli see kiriku ainsaks torniks, olles praegusest kõrgem ning varustatud kõrge renessansskiivriga. · Kirik põles maha 1684 kogu
territooriumist kuulus Rootsile. Tinglikult kestis Rootsi aeg 16291699, selle algus ja lõpp on siiski vaieldav (6). Gustav II Adolf oli see Rootsi kuningas, kelle tegevuse tagajärjel 1629. aastal sai Rootsi Altmargi vaherahuga enda kätte seni Poola käes olnud Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti ehk Liivimaa kubermangu. Tema alustatud tegevust jätkus Eestis mitmes osas ka pärast tema enda surma. Rootsi võimuperioodil kindlustus lõplikult luteri usk: ametisse seati superintendendid (sisuliselt piiskopid) ning talupoegade katolikuaegset kombestikku püüti iga hinna eest välja juurida. Luteriusu paremaks levitamiseks ja riigivõimu tugevdamiseks oli tarvis parandada kirikuõpetajate ja ametnike haridustaset (7). Oli ka muid muutusi, millest tähtsamateks võib pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis osalt isegi kuni 19. sajandi lõpuni (7). Levinud on komme nimetada seda aega "vanaks heaks Rootsi ajaks"
sajandini, seal paiknes suur väliskantsli ärkel. 15. sajandil täiendati kirikut arvukate juurdeehitistega, põhjaküljele rajati servjoonvõlvidga kaetud Püha Georgi kabel, raidportaaliga kabel rajati ka kiriku edelanurka. 16-17. sajandil kattus kogu hoone lõunasein juurdeehitistega, oma praeguse kuju said need 17-19. sajanditel. Kuni 1560. aastani oli see katoliiklike Tallinna piiskoppide kirikuks, kuid hiljemgi resideerisid seal Eesti kõrgemad vaimulikud, piiskopid ja superintendendid. Kirikualtari valmistasid Nicodemus Tessin ja Christian Ackermann 1696. aastal; barokkstiilis kiriku kantsli valmistas Christian Ackermann, 1686. aastal; altarimaali "Kristus ristil" 1866. aastal Eduard von Gebhard. Tallinna toomkirik oli Eestimaa Rüütlekonna ja Toompea Maarja gildi liikmete matmispaik. Tallinna toomkirik sai oma praeguse sisustuse põhiliselt Rootsi ajal. 1684. aastal puhkes Toompeal tulekahju, mis muu hulgas hävitas ka kiriku sisustuse. Jäädi
Wormsi edikt 6. maist 1521 kuulutas nii Martin Lutheri kui tema toetajad lindpriiks. Samas polnud riigipäevgi enam üksmeelne. 1526. aastal Speyeris toimunud riigipäeval (Itaalia sõdadega seotud Karl V ei saanud sellel osaleda), nõudsid vürstid endale usuvabaduse ning õiguse määrata ka oma alamate usku. Reformatsiooniga kaasaläinud vürstkondades kehtestati ilmaliku võimu toel uued kirikukorraldused. Saksi kuurvürst oli esimene, kes 1528. aastal nimetas ametisse konsistooriumi ja superintendendid. Kirikuvarad sekulariseeriti, kloostrid suleti. Kui 1529. aastal toimunud järjekordsel Speyeri riigipäeval üritati keisri kohalolekul taas reformatsiooni peatada, avaldas osa saadikuid protesti, nõudes Wormsi edikti tühistamist. Siit tulenebki reformatsiooniga kaasaläinute nimetamine protestantideks. 1530. aasta Augsburgi riigipäeval sõnastas Lutheri lähimaid kaasvõitlejaid Philipp Melanchton protestantliku Augsburgi usutunnistuse (Confessio Augustana).
annaabi.ee 
