Tõsisemat teaduslikku uurimistööd ei saanud teha, suutsid vaid mõned üksikud, nt Lembit Mark, kes TÜ-s õppinud, 1930. aastate lõpul magistritöö Tarveli juhendamisel ,,20. sajandi suhetest". Jäi Eestoisse, 1945 enne paguluses, siis tuli tagasi. Reformeerunud paarsada, kes võinuks pagulusse jääda aga naasid ja represseeritud said. Mark tööd kirjanduse kateedris, halva eluloo tõttu Saksa sõjavägi üks aasta, pidi lahkuma TÜ raamatukokku tööle. 1950. aastatel oli sunnnitud lahkuma, sai tööd maaparanduses, surmani insenär. Kaks uurimust, mis tal hetkel arvestatavad. Ülevaade Eesti vane,ast kroonikakirjutusest. Muistest Vabadusvõitlusest töö. Teine mees, kelle teema ei sobinud 1970. aastatel oli Rein Helme, lõpetas 1970. aastate lõpus. Suur sõjaajaloo huviline. Napolen kangelaseks ja tema ajastu. Teemaga ei saanud aspirantuuri kohta, suunati kooliõpetajaks Tallinnas. Rääkis seal, mis tegelikult sündinud. Seetõttu sunnitud koolist lahkuma
aadliperekonda, kronoloogilise printsiibi alusel. Orduajal oli siia Vana-Liivimaale saabunud 52 perekonda, 16 Poola-aegsed, Rootsiaegseid oli 45, Vene valitsusajal oli tulnud 59 perekonda (tulnud või siin aadlikuks saanud). Liivimaal oli matriklikomisjoni töös üheks probleemiks see, et kõikvõimalike sõdade tõttu oli olulisi dokumente palju kaduma läinud (Eestimaal oli dokumentatsioon hästi säilinud). Nii mõnigi perekond oli sunnnitud oma aadliks olemist ja Liivimaale tulekut kaude tõendama (nt teiste aadliperekondade ütluste kaudu). Eestimaal on probleemiks, mis matriklikomisjoni tööd pidurdanud kontroll, mis oli äärmiselt põhjalik. Eestimaal esineb ka keeldumisi (üks või teine perekond oli sunnitud kõrvale jääma). Lõplikult kinnitatakse aadlimatrikkel 1756. aastal. Ka siin võetakse aluseks vanuseline jaotus. Kokku esialgses matriklis 125 perekonda. 31
annaabi.ee 
