Jumalatest eeskuju võttes seab ta esikohale vaimse tegevuse. Teisi eesmärke peavad aitama peaeesmärgi saavutamist. Inimesena on meil vaja hoolitseda oma keha eest, st et vajalikud on ka välised hüved, kuid ainult niipalju, et neile poleks vaja tähelepanu pöörata (normaalselt toituda, vedeliku tarbida). Õnn seisneb ka selles, et me saame tegeleda meelepäraste asjadega. Tegude hindamine sõltub inimese valikutest ja selles on inimene vaba. Vastutama ei pea sunniviisiliste tegude eest. Teadmatusest soovitatud tegude eest tuelb mõnikord siiski vastutada. Joobes olekus tehtud tegude eest on vastutus kahekordne, sest inimesel oli kaks valikut: juua või mitte juua; kui palju juua. Voorused jagab Aristoteles kaheks: 1. Diameetilised ehk mõistuslikud (ratsionaalsed voorused) nendeks on arukus (praktiline tarkus), tarkus võime mõelda elu kaugetest asjadest 2. Eetiline loomutäius ehk irratsionaalsed voorused need on seotud hingelaadiga ja
Kuid teaduse eraldamine riigist tundub olevat vastuolus terve mõistusega: mis saab siis ühiskonnast? Feyerabendi arvatesei maksa karta, et selline eraldamine viib tehnika hävimisele: Alati leidub inimesi, kes valivad teadlase karjääri ja kes meelsasti alluvad kergele (vaimsele ja organisatsioonilisele) orjusele tingimusel, et makstakse hästi ja on olemas inimesed, kes nende tööd kontrollivad ja hindavad. Kreeklased arenesid ja progresseerusid sunniviisiliste orjade tööle tuginedes. Meie hakkame arenema ja progresseeruma rohkearvuliste vabatahtlike orjade abil ülikoolidest ja laboratooriumitest, kes varustavad meid ravimite, gaasi, elektri, tuumapommide, külmutatud toidu ja mõnikord huvitavate võlumuinasjuttudega. Me suhtume neisse orjadesse hästi, me isegi kuulame neid, kui nad jutustavad meile huvitavaid lugusid, kuid me ei lase neil progressiivsete õpetamise teooriate sildi all peale suruda meie lastele oma ideoloogiat
annaabi.ee 
