ja teisi arvestava eneseteostusega. (Aristoteles) Deontoloogiline eetika omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele, nagu teevad teleoloogilised süsteemid. Näiteks on deontoloogi jaoks tõe rääkimine õige, isegi kui see võib põhjustada valu või kahju, ja valetamine on väär, isegi kui see võib kaasa tuua häid tagajärgi. (Kant) Piaget kirjeldas moraalse arengu kaheetapilist protsessi kahel kvalitatiivselt erineval tasandil: sunnimoraal (kus otsuse langetamisel arvestatakse valdavalt teo tagajärgede tõsidust ja järgneva karistuse tõenäolisust) ja kooperatiivne ehk vastastikune moraal (hinnangu andmisel arvestatakse kavatsust ja teoga kaasnevaid asjaolusid, sealhulgas ka kergendavaid asjaolusid, ning reeglite ja normide kokkuleppelist olemust). Kohlbergi moraalse arengu teooria (pikendas Piaget teooriat) väidab, et moraalne põhjendamine, mis on eetilise
reeglitega. biheiviorism – modelleerimine ja kinnitamine; kinnitus ja karistamine; vaatluslik õppimine – (7-8.a) internaliseerimine. Verbaliseerib normi: abstraktsioon korduvast tegevusest. 3. Moraalsus on ratsionaalne arusaamine sots.õiglusest – kognitiiv-käitumuslik perspektiiv Immanuel Kant – inimest suunab nii egoistlik kui ka heatahtlik soov; J.Piaget (1932) „The moral judgement of child“ - Moraalne realism e sunnimoraal e heteronoomne moraal 5-6.a Reeglid on absoluutsed ja muutumatud; on sunnitud neid järgima reeglid on väliselt reguleeritud täiskasvanud autoriteetide poolt reeglid ei saa muuta sellepärast, et laps kuuletub autoriteedile ning ta on egotsentriline, sest arvab, et kõik mõtlevad samamoodi kui tema
annaabi.ee 
