ootustele, samas teravnes SS-i ja politseisüsteemi ning Wehrmachti vahel konkurents olemasolevate meeste pärast. Poliitilise toetuse tõttu oli eelisseisundis esimene. 28. augustil 1942 kuulutati pidulikult välja vabatahtlike värbamine Eesti SS-leegioni. Vabatahtlikke ei tulnud palju, sest enamik võimalikest oli juba sõjaväes. 1943. aastal vajas rinne üha rohkem mehi, kuid vabatahtlikke enam ei jätkunud. 24. veebruaril kehtestati sundteenistuskohustus aastakäikudele 19191924 (19-24 aastastele). Kuna Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe protestis selle korralduse vastu, said mehed valida, kas nad lähevad tööle Saksamaa sõjatööstusse, astuvad Saksa sõja-väe abiteenistusse või vabatahtlikena Eesti SS-leegioni. Tööteenistusse kutsutute seas asuti aktiivselt tegema propagandat Leegioni astumiseks. Umbes 5000 meest otsustaski Eesti leegioni kasuks ning nad saadeti märtsist augustini Heidelaagri õppeväljale
väegrupi Nord juhtkonna SS-i ja politseisüsteem omakaitse palgalised üksused, mis 1943. aasta alguses formeeriti viieks territoriaalseks politseipataljoniks nr 29–33, mida rakendati vahiteenistuseks ja julgestusülesanneteks Eestis. Vabatahtlik omakaitse jäi Wehrmachti varustada ja juhtida. 1943. aastal vajas rinne üha rohkem mehi, kuid vabatahtlikke enam ei jätkunud. 1943. aasta 24. veebruaril kehtestati sundteenistuskohustus aastakäikudele 1919–1924, kusjuures meeste ette seati valik: nad kas lähevad tööle Saksamaa sõjatööstusse, astuvad Saksa sõja-väe abiteenistusse või vabatahtlikena Eesti SS-leegioni. Umbes 5000 meest otsustas vabatahtlikult, aga ka propaganda jm mõjutusvahendite survel Eesti leegioni kasuks ning nad saadeti märtsist augustini 1943 1943. aasta sügisel mindi juba otseste mobilisatsioonide teele: oktoobris kehtestati Eesti
annaabi.ee 
