34 detsembris andis Päts järjekordse dekreedi, millega sõjavägede üplemjuh ja siseminister said õiguse kinni pidada kõiki isikuid, kes ohustavad avalikku korda ja julgeolekut, ilma kohtuotsuseta. Sel moel (administtstiivselt) kinnivõetud võidi suunata töölaagrisse (1 laager olemas tegelikult ei suunatud kedagi sinna peale tööpõlgurite ja asotsiaalide); võis saata välismaale, anda neile luba välismaale siirdumiseks, sundpagendus (rakendati ainult ühe näitena ülejäänuile hirmutamiseks Tartu ühiskonnategelane advokaat Oskar Rütli); liikumispiirangud (2 laadi: võis keelustafa inimese lahkumise oma koduvalla piiridest, või väljasaatmine senisest elukohast) kasutati kõige rohkem (7 suurärimeest nt Kihnu saarele). ... Kohtu alla anti 39 juhtivat vabadussõjalast. Süüdistuskokkuvõttes isegi ei vihjatud sellele, nagu vapsidel oleks olnud riigipüürdekavatsus. Enamik kohtualustest 6-12 kuud tingimisi
Vabadussõjalaste liikumisest enam pärast seda rääkida ei saa. Esialgu olid valitsuse piirangud suunatud vabadussõjalaste vastu, kui see oli likvideeritud, siis hakati seda teiste opositsonääride vastu. Sisekaitseülemale ja sõjavägede ülemjuhatajale (Einpalu ja Laidoner) - õigus neil pidada kinni kõiki inimesi, kes ohustavad riigi korda ja ühiskondlikku julgeolukut. 3 mehhanismi: töölaager, luba suunduda välismaale (sundpagendus), võimalik piirata nende liikumisvabadust. Tegelikult töölaagrisse saatmist poliitiliste teisitimõtlejate represseerimiseks ei kasutatud. Väljasaatmine - sedagi kasutati õige napilt, tuntud tegelastest ainult ühel juhul - advokaat Oskar Rütli. Kõige laialdasemalt kasutati liikumisvabaduse piiramist - inimene saadeti tema senisest elukohast sunniviisiliselt välja, nt 7 vabadussõjalast toetanud ärimeest saadeti Kihnu saarele
annaabi.ee 
