Peale Punaarmee üksuste ja sõjalaevastiku paigutamist Eestisse polnud Eesti enam täiesti sõltumatu riik. Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmee poolel sõdisid enamasti eestlased sunniviisiliselt, sest leidus vaid mõni, kes oli nõus kommunismi eest sõdima. Üldiselt sundmobiliseeriti eestlasi Punaarmeesse. Saksaslaste poolel olid alguses ainult vabatahtlikud, kuid hiljem hakati ka sinna sundmobiliseerima. Vabatahtlikud, kes sakslaste poolel sõdisid, tegid seda sellepärast, et kättemaksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Soome armees sõditi NSVL vastu Talvesõja ajal. Paljud vabatahtlikud põgenesid Soome, et liituda vabatahtlikult Soome armeega. Soomet abistati ka kogudes Soome sõjaväele varustust. Seoses sellega, et eestlased sõdisid erinevates armeedes üksteise vastu, juhtus ka seda, et näiteks isa ja poeg sõidisid üksteise vastu, sugulased sõdisid üksteise vastu.
Me oskame hinnata rahu, nii isamaa mullal kui ka maailmas. II maailmasõda aga üks pöördepunkt ja kõige raskemaid aegu meie rahva minevikus, sest riigi pinnalt käisid läbi mitmed võõrväed ja toimus represseerivaid sündmusi. II maailmasõda algas Eesti rahva jaoks Nõukogude okupatsiooniga 1940. Aastal, enne seda toodi Eesti pinnale Punaarmee osi ja meie naaber Nõukogude Venemaa hakkas täide viima MRP punkte, s.t Eestit okupeerima. Eesti mehi hakati sundmobiliseerima Punaarmeesse, paljud pered kaotasid tükiks ajaks mõned ka igaveseks oma meesliikmed: pojad, isad, vennad kõik nad olid sunnitud sõdma ideoloogia eest, mida nad vihkasid. 1941. aastal tegi Stalin teoks suurküüditamise Siberisse. Üpris suur osa eestlastest viidi tundmatule maale sunnitööd tegema, palju neist ei naasnud kodumaale. Selliste vahenditega julm okupatsioon oli Eesti 1941. aasta suve lõpuks kirjutanud end ajalukku. Mis toimus rahva peas, kes jäid Eestisse,
väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Võimalik oli ka põgeneda Rootsi või Saksmaale. Käesolev arutlus räägib täpsemalt nendest meestest, kes astusid sõtta Saksa, Vene või Soome poolel. Punaarmees võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik, kasutas vene väejuhatus just seda võimalust. Venelased olid sunnitud sundmobiliseerima, kuna peale seda kui eestlased mõistsid, mida punavõimude poliitika endast kujutas, ei tahetud enam vabatahtlikena kommunistlike vaadete eest võidelda. 22.territoriaalses laskurkorpuses oli eriti palju eestlasi , kuna see moodustati Eesti sõjaväe baasil. 1941. Aastal kuulutas kommunistlik võim välja Eestis üldmobilisatsiooni. Mobiliseeritavate enda tahtet ei arvestatud, kuid leidus ka neid, kes julgesid vastu hakata ja liitusid metsavendadega. Mobiliseeritud viidi tööpataljonidesse.