selgus, siis vahetas maa tol korral kõigest omanikku. Viimane poliitikute üritus toimus 1944 aastal, mil Rahvuskomitee juht Otto Tief leidis ainuvõimaliku, kuid sobimatu aja taasiseseisvumise väljakuulutamiseks, mis kukkus siiski läbi. Eestlastel eksisteeris küll Teise maailmasõja ajal võimalusi, kuid nende täitmine toimus üldjuhul sundkorras. Toimunud sundvärbamistel ja üldmobilatsioonidel, oli meestel võimalus valida armee, kelle nime all sõdida. Sundmobilatsioonide tulemusel kasvas aga välismaale, eelkõige Lääneriikidesse põgenejate arv, ja metsadesse varjumine ehk metsavendlus. Poliitikute seisukohalt, alluti enamustele valikutele, ehk nõustuti pakutavate lepingute ja paktidega. Kõige negatiivsem selle juures oli see, et Nõukogude Liitu astudes, langes enamik Eesti riigitegelasi nõukogude võimuorganite kätte, kaasaarvatud need, kes olid teinud otsuseid ja allkirjastanud lepinguid
II ms eel ei olnud Eestit juhtivatel poliitikutel kahjuks erilisi valikuvariante – tugeval Moskva survel kirjutati alla lepingule, mis oli võtmesündmuseks meie iseseisvuse kaotamisel. Muid võimalusi paraku ei olnud. Eestlaste valikud teise maailmasõja ajal määras suuresti NSVL-i ja Natsi-Saksamaa okupatsioonirežiimide poliitika. Ent teise maailmasõja ajal oli eestlastel ka erinevaid võimalusi. Näiteks said Eesti mehed valida armee, kelle all sõdida. Sundmobilatsioonide tulemusel kasvas ka välismaale, eelkõige Lääneriikidesse põgenejate arv ja metsavendlus. Võiks öelda, et iga eestlase elu oli nende enda kätes.
annaabi.ee 
