sotsiaalsetel reeglitel on võim määrata inimkäitumise aktsepteeritavuse piire. Seega, kui ühiskonnal on võim rakendada sundlust (coercion) väliste sotsiaalsete reeglite ja kohustuste näol indiviidi üle, näitab see, et individuaalsed käitumise viisid tulevadki konkreetselt ühiskonnast, mis viitab indiviidi positsioonile laiemas sotsiaalsete reeglite ja tavakohaste piirangute võrgustikus. Siit ka vastulause imiteerimisteooriale, kuidas saaks rääkida välisest sundlusest, kui ühiskonda inimeset väljaspool pole olemas. Durkheimi järgi on sotsiaalsed faktid just see faktiline tõestus reaalsusest, mis asub väljaspool indiviidi (Morrison 2006: 189-190). Et mitte siiski väita, et indiviidil puudub üleüldse eneseväljendus võimalus, siis leidis Durkheim, et on oluline teha vahet sotsiaalsete ja individuaalsete faktide (enesekohased privaatsed tegevused nagu nt magamine, söömine, arutlemine jne) vahel, esimese uurimisele keskenduks sotsioloogia.
inimestesse, sest nad leiavad, et viimased on ettearvamatuse põhjuseks. -) Korra hoidmisest võib saada pedantsus; raha kogumisest ihnus. -) Kui hirmust jagu ei saada, tekivad inimesel mingisugused sundluste sümptomid: sundteod, sundmõtted. Sundluste esialgne idee oli hirmu siduda ja ajapikku kujunevad neist sundlustest iseseisvad nähtused; tegijale endalegi võivad nad tunduda mõttetuna või ebaloogilisena, kuid ta tunneb, et ta peab nii tegema, käituma, olema. Igakord kui püütakse sundlusest lahti saada, vabaneb hirm ja tekib ärevust. -) Kui teeme midagi ebaratsionaalselt, siis peaks küsima eneselt, et millise otsuse langetamisest loodame me sel viisil pääseda. * Sundlustega tüübi partersuhted. -) Sundlustega inimesed püüavad oma tundeid ohjeldada ning nad võivad olla asjalikud väga valel ajal või väga vales kohas. Samal ajal on neil vastutustunnet ja nad jäävad oma otsusele kindlaks.
annaabi.ee 
