peibutab ongi lihtne raha, kergelt saadud ilma vaeva nägemata. Enamus inimesi siiski soetasid omale uue kodu või sõiduki liisingu abiga. Vähe oli neid kes olid suutnud vajamineva summa endale säästudena kõrvale panna. Ja liisingu- ja laenukohustused on just see osa kulutustest, mis statistikas kuidagi ei avaldu, kuigi see võtab paljudel ära suure osa teenitud tasust. Siinkohal tuleks natuke lähemalt vaadata inimeste kulutuste jaotust. Käsikäes palgatõusuga suurenesid ka n-ö sundkulutused ehk siis eluasemele ja toidule tehtavate väljaminekute osa kogutuludest. Statistikat vaadates oli nende väljaminekute osatähtsuseks umbes 40 protsenti, millest toidu arvele läks 25, eluasemekuludeks aga 15 protsendipunkti. Võrreldes Euroopa keskmiste riikidega on see väga kõrge näitaja ning veel mõttetum on meid selles osas võrrelda Ameerika Ühendriikidega. Kui Euroopas jääb sama näitaja allapoole 20 protsenti, siis USAs on sama näitaja sootuks 1213 protsenti
kergem, enamusel leibkonnaliikmetel oli olemas töö ja tänu sellele saadi hakkama. 2004. aastal elas kõigist leibkonadest linnas (linn ja alev) 69% ja maal (alevik ja küla) 31%. Iga kolmas leibkond elas 2004. aastal Tallinnas, iga seitsmes Ida-Viru maakonnas, iga üheksas Tartu maakonnas ja iga kahteistkümnes Harju maakonnas.( Statistikaamet 2005) 2007.aasta leibkonna uuringu andmetel kulus ühe leibkonnaliikme kohta kuus 279 eurot, millest 108 eurot oli sundkulutused. Leibkonnas elukvaliteeti näitab kõige paremini sundkulude osatähtsus kogukuludest. Sundkulude osatähtsuse suurenemine 2010. aastal näitab elukvaliteedi langust, sest leibkonnal jääb muude kulutuste tegemiseks vähem raha ja võimalusi, kui oli majansutõus ajal. Linnaleibkondadele on läbi aastate olnud suuremad kogukulutused kui maal elavatel leibkondadel. (Potisepp 2011:121) Maal elavad leibkonnad saavad väga palju toidust ise kasvatada ja samuti maapiirkondades on
) saab vabalt kasutada soovitud hüviste ostmiseks. Lihtsustatult räägitakse selles tähenduses ka sissetulekust, kuigi 1 Sissejuhatus majandusteooriasse MJRI.09.027 Seminariülesanded mikroökonoomikast see ei ole päris täpne. Tarbimiseelarve võib olla sissetulekust suurem (ratsionaalne on võtta laenu) või väiksem (sundkulutused, näiteks võla tasumine, tuleb kõigepealt ära teha). Hüvise kasulikkus ja piirkasulikkus annavad informatsiooni valiku võimaluste kohta ja on üheks aluseks valiku otstarbekuse hindamisel. Et ratsionaalne tarbija hüvist kasutaks, peab see olema temale kasulik (hüvise tarbimise järel on heaolu suurem kui enne seda). Loogiliselt arutledes on kerge mõista, et ükskõik kui ahvatlev ei oleks hüvis juhul, kui seda ei ole võimalik tarbida, eksisteerib mingi kogus, millest
annaabi.ee 
