põllumajandus juba Vene impeeriumis erandlikult kõrgel arengutasemel. Hoolimata sakslaste suurmajandite lammutamisest ja rohkete väiketalude rajamisest Vabadussõja järel toimunud maareformi käigus, kuulus põllumajandus ka Eesti esimesel iseseisvusperioodil (19181940) kõrgelt arenenud majandusharude hulka, mis eksportis Euroopa turgudele kõrgekvaliteedilist toodangut. Eesti põllumajandus suutis toibuda ka endise Nõukogude Liidu poolt okupeerimisele järgnenud stalinlikust sundkollektiviseerimisest, talueliidi deporteerimisest Siberisse ja motivatsiooni vähendavast tsentraliseeritud käsumajanduse mõjust 1980-ndate aastate lõpul kuulus Eesti paljude põllumajandussaaduste tootmise tasemelt inimese kohta maailma paremate riikide hulka. 1990-ndate aastate künnisel algas juba kolmas Eesti põllumajanduse poliitiline suurreform käesoleval sajandil riiklike ja kollektiivsete suurmajandite jaotamineväiksemateks eraettevõteteks. 2000
Tööstusühiskonnast saame rääkida alates 1950. aastaist, mil N. Liit hakkas kasutama Eesti energeetilisi ja tööjõuressursse ning rakendas suurtootmise mudeli, mida võime teatud mööndustega nimetada ka sotsialistlikuks fordismiks. Tööstuskasv tingis välisrände idast, millele tuginev rahvastiku juurdekasv oli peamine Eesti rahvastikku 1 miljonilt rohkem kui 1,5 miljonile (1989) kasvatanud tegur. Eesti-siseselt toitis linnastumist 1950. aastail põllumajanduse sundkollektiviseerimisest tekitatud ränne. Eelisarendatud (tööstus)piirkonnad olid Ida-Virumaa ja Tallinn, seetõttu tõusis Põhja-Eesti rahvastiku osakaal.Geopoliitilise asendi muutumine, kalapüügi ja rannakaubanduse raudse eesriide taha jäämine kahandas Lääne-Eesti ja eriti saarte arenguvõimalusi. Idapiiri avanemine lõi lisavõimalusi Ida-Eestile, kus 1970. aastail, mil paljudesse peredesse muretseti eraautod, tekkis kohalikele elanikele arvestatavaid tulusid andev Peterburi ja Pihkva turgudele suunatud
annaabi.ee 
