väga nõrk. Suurt tähelepanu hakati pöörama keskkonna ja kuritegevuse suhetele. Varem oli kuriteos nähtud vaid kurjategijat, keda sai piirata hirmutamisega. 19.saj hakati mõistma, et keskkond võis mõjuda destruktiivselt ja kuritegevus nakatas inimesi kui teatud tüüpi haigus. Reformistidel kättemaksuteooria. Baieri kriminaalseaduse autori Anselm von Feuerbachi juhitud koolkond lõi õpetuse karistusähvarduse psühholoogilise sundefekti kohta (1813.a). Karistus tuleb ka täide viia, et seda peetaks reaalseks. Feuerbachi õpetus sai otsustavaks sammuks modernse ühiskondlik- preventiivse mõttekäigu suunas, milles rakendatakse nii individuaalseid kui ka sotsiaal-psühholoogilisi meetodeid. Juhendeid karistuse määramiseks ei andnud. Euroopas tehti seda kättemaksu süsteemi järgi, kus kriminaalseadus andis teatud karistusmäärad, mille seast kohtunik valis õige. 18.saj kasutati normaalkaristusena vabadusekaotust.
Ta toonitas, et karistuse ülesanne on õiglaselt kätte maksta. Seetõttu nõuti, et sarnaseid juhtumeid tuleb sarnaselt käsitleda (ekvivalentsi printsiip), karistus peab olema kuriteoga samas proportsioonis (proportsionaalsusprintsiip); kurjategija pidi oma tegude eest vastutama (võla printsiip). 19 saj I poolel tegutses ka teine, Anselm von Feuerbachi (1775-1833) juhitud koolkond, mis lõi õpetuse karistusähvarduse psühholoogilise sundefekti kohta. See ei olnud karistus ja selle täideviimise õpetus vaid kriminaalseadus, mis sai kuritegevuse vastu võitlemise esmaseks vahendiks: karistus tuleb ka täide viia, et seda peetaks reaalseks. Feuerbachi õpetus oli vanema aja hirmutamisideedega võrreldes suur samm edasi. Klassikalise koolkonna kriminaalteooria, mis algusest lõpuni oli vaid teoreetiline, ei saanud olla abiks sotsiaalsetes katastroofisituatsioonides, mida industrialiseerimine põhjustas.
annaabi.ee 
