kümnelist ka. Ta jooksis välja takso juurde. Ma küsisin oma boss Johnilt: "Miks te ise oma arvet ei maksa?" "Mul pole raha ära vahetatud ja kindlasti tahad sa ka küsida, miks maksis sõit nii palju. Noh ma siis vastan, ma pidin veel korra Läti piiri ääres ära käima ja ...." "Sellest pole midagi peaasi, et te tulla saite!" ütlesin kähku ja närviliselt. "Nüüd aga asume lauda!" ütlesin kõigile. Stiiv-Maikel tuli sisse, suurte kohvrite sisse mattunud. Tema hääl kostis summutatult: "Aidake mind, palun!" Helen ja Stiiven tormasid ta juurde ja tõstsid kohvrid maha. Mina ja John läksime elutuppa laua äärde. Me rääkisime tööst ja rahast. Siis, kui Stiiven, Helen ja mu jonnakas mees tulid, oli juba meil peaaegu söödud. Kui kõigil oli söödud, siis me läksime diivanile istuma ja hakkasime juttu ajama. "Kuidas te sealt koolist küll ära tahate? Seal on ju nii hea olla!" Küsis John Helenilt ja Stiivenilt. "Meile ei meeldi eriti koolis!" ütles Helen ebaviisakalt.
et all toimuvatele sündmustele mitte vahele segada. 110 «Härra, ma kinnitan teile, olen maja perenaine; ma kinnitan, et olen proua Bonacieux; ma ütlen teile, et kuninganna on minu käskija!» hüüdis õnnetu naine. «Proua Bonacieux!» sosistas d'Artagnan. «Kas tõesti mina olen see õnnelik, kes leidis naise, keda kõik otsivad?» «Just teid me ootasime,» laususid ülekuulajad. Hääl kostis ikka enam ja enam summutatult. Ägedast rüselemisest kõmisesid põrandatahvlid. Ohver pani vastu, nii nag-u suudab neljale mehele vastu panna üks naine. «Vabandust, härrad, vab . . .» sosistas hääl. Siis oli kuulda veel ainult ebaselgeid häälitsusi. «Nad topivad ta suu kinni, nad viivad ta ära!» hüüdis d'Artagnan ja hüppas püsti nagu vedrust visatud. «Minu mõõk! Ah, ta on mul küljel. Planchet!» «Härra?» «Jookse Athose, Porthnse ja Aramise juurde. Üks neist kolmest on kindlasti kodus,
annaabi.ee 
