palju kaitsealade tegelikku suurust, kuid suudavad olla pikas perspektiivis efektiivsed ainult siis, kui korraldusstrateegias tegeletakse maakasutamise muutustega ka sotsiaal-majanduslikel ning poliitilistel tasanditel. WWF-Indoneesia viib praegu täide kahte suurt algatust Tesso Nilo rahvuspargis CEPFi abiga: esimene neist hõlmab tiigrite kaitsmist metsloomade kaubanduse eest ning teine keskendub ühiskondliku säilitusplaani välja arendamisele ning ellu viimisele.[1] CEPFi Sumatrale lähenemise neli põhilist strateegilsit plaani on: 1) Tõsta metsa ressursside ökonoomset kasutamist rajooni tasemel ning allpool; 2) Anda biodiversiteedi kaitsmise organiseerimise võimalus kodanikuühendustele; 3) Liita konserveerimist pooldavaid gruppe tsiviilühiskonnas ja privaatsektoris; 4) Hinnata konservatsioonile vahelesekkumise mõju rajooni tasemel ja allpool. [2] Ka Indoneesia valitsus rakendab meetmeid, et edendada keskkonna kaitset.
kui riigi põhjaosas ja seal asuvad suuremad saared. Ülerahvastatus on probleemiks eriti Jaava ja Bali saarel. Hollandi koloniaalperioodi ajal hakati probleemi lahendama (20. sajandi alguses) inimeste ümberasustamisega madala inimasustusega saartele. Sama poliitikat jätkati ka pärast riigi iseseisvumist. 1980. ja 1990. aastatel. Jaavalt, Balilt ja Maduralt asustati inimesi ümber peamiselt Kalimantanile, Sumatrale, Sulawesile, Malukule ja Uus-Guineale. Kokku viidi perioodil 19492000 oma kodusaarelt minema üle 6 miljoni inimese. Nii ulatuslik ümberasustamine on tekitanud aeg-ajalt pingeid ja vägivalda migrantide ja kohalike vahel, mille tagajärjel on sadu inimesi tapetud. 2001. aastal hukkus kokkupõrgetes dajakkidega Kalimantani saarel vähemalt 500 madurat ja ligi 100 000 olid sunnitud saarelt põgenema. ENERGIAMAJANDUS Indoneesia on maailmas 3
annaabi.ee 
