MÄETIPU KÕRGHOOVUSES. Veel mõnisada jalga. enam ülespoole ma oma vanaksjäänud keha vedada ei jaksa." "Jaksad küll, Jonathan. Oled endaületamist õppinud. Nüüd on üks kool sul seljataga, aeg on alustada uut!" Et see kirglik soov oli säranud ta ees kogu elu - alustada uut -, paistis kutsuv hetk üsna omasena. Neil oli õigus. Kui tõesti oli saabunud kojulennu viiv, siis suudaks ta end rebida tublisti kõrgemale. Veel viimne hüvastijätupilk sinitaevasse ja üle selle sulnilt hõbetava maa, kus ta oli nii palju õppinud ja kogenud. "Olen valmis!" lausus ta lõpuks. Ja Jonathan Livingston Merikajakas tõusis ja tõusis koos kahe tähtkrirka saatjaga, kuni kadus kõrgtaeva sametmusta tühjusse.
ja süda --- see on vilgukivist lind. Sind krooniv mõte kustub, kiirgub üha ja tulevik on sinu jälgi täis. Sind sunnib taidekirg. See kirg on püha. Saab suureks, kes ta nimel hälbi käis. Asüüliunne hingab sinu virgus, su sügavuste udust kõrguv kõrv, tõe õudne õndsus, pingsalt ringav sirgus ja põrgut õilmitsema panev põrm. Su sünge hellus laiub üle taeva, ürgüksildaste ulukite hüüd, mis kaunilt kannab needust, vabalt vaeva ja vapralt väsimust ja sulnilt süüd. Kuskil ajajõe taga Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao. Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao. Kauge kirgedepüha amuletid mu peos, teist saab selgemaks üha peente kurbuste seos. Taamal tõrvikuid kõikus. Puhkes tiirane tants. Äkki temasse lõikus mingi õrn resonants. Nägin viibet Su randmes. Loore langes kui lund. Ja ma läksin Sind kandes ja me mõlema und. Teispool kivist terrasse keegi muigavat näis. Nagu hiilivaid kasse
annaabi.ee 
