Kui torm oli rahuneud ja suurest tööst vaid pilpad järel, Kalevipoeg vaid ohkas ning otsustas minna läbi järve, täpselt nii, nagu ta selat varem juba tulnud oli. Tahtis veel enne minekut kõhu täis süüa ning püüdis selleks vähki. Hiljem, õhtust süües, meenus talle aga vaese orvust karjapoisi lugu. 3.3. Vaeslapse lugu Peipsi järve kaldal Nõuka talus elas emata- isata vaeslaps, kes oli ühtlasi ka majapidamsie karjapoiss. Oma kauni sulni lauluhääle saatel karjatas ta laehmi, vasikaid, lambaid, otsides neile uuteks päevadeks paremaid rohelisemaid karjamaid. Kodus koheldi teda halvasti, kõik ta kallal sõitlesid, ei olnud rahu päeval ega ööl. Suve lõpus ei külmaks talveks isegi uut kuube mitte. Nii ta oma päevi veetis, lauldes oma kurvast saatusest ning loomi karjatades. Kui ühel päeval kuulis tema õrna häälekest haldjatütrest metsapiiga. Neiul hakkas väiksest armsast poisist
See on mu viimane sünd näivuse maailmas." Legend räägib, et kuningas Suddhodana küsis ennustajatelt, mis saab tema pojast tulevikus. Kõik targad olid üksmeelel, et Siddharthast saab kas suur, kogu India valitseja, või hülgab ta maailma püha elu nimel ja temast ei saa valitsejat vaid maailma päästja. Kartuses kaotada troonipärijat, otsis kuningas Siddharthale naise. Samuti sulges ta Siddhartha lossi ülakorrustele, kus naismuusikud "rõõmustasid teda sulni hääle ja joovastava vallatusega". Printsil oli lubatud küll kuninglikku parki minna, kuid kuningas keelas vaevatud inimestel aiateele ilmuda. Kuningas tahtis, et pojast saaks valitseja ja lubas talle kõik, mida printsi hing ihaldas, et ta oleks õnnelik. Ent ilusad riided, mida ta kandis ja peened hobused, millel ratsutas, ei tähendanud talle midagi ning ta tundis, et peab kuhugi minema ja rohkem elu nägema.
annaabi.ee 
