Üks üksik hing sääl kõnnib unepime. Tal narrikübar kulmel. Oma nime vist õndsalt üle õla heita võis. Ja läeb kesk sisisevat pimedust ta oma sisimase tule pärjas. Kõik sõnad kuivand kirbes keelemärjas. Ei kaja vastukaja kimedust. Ta varivaikselt astub sulgund-tõrges. Pilk sissepoole - silmad kaugel kõrges. Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed. Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... Ees sünge valvur langetamas piiki: võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki.
nagu jookseks pilved, mühaks palu. Minu tee see on: lauluks ülendada valu. Marie Under Somnambuul Mustrohelisis lehis põlev õis. Üks üksik hing sääl kõnnib unepime. Tal narrikübar kulmel. Oma nime vist õndsalt üle õla heita võis. Ja läeb kesk sisisevat pimedust ta oma sisimase tule pärjas. Kõik sõnad kuivand kirbes keelemärjas. Ei kaja vastukaja kimedust. Ta varivaikselt astub sulgund-tõrges. Pilk sissepoole - silmad kaugel kõrges. Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed. Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... Ees sünge valvur langetamas piiki: võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki. Betti Alver Puust palitu Päike paistis, kaste hiilgas, vidutas vihma veidike, pojuke mängis memme põlvel, seljas titekleidike. Juba need julged jõngerjalad jooksid joovikarabani.
vist õndsalt üle õla heita võis. Üksteisest võtame me tuld. Ja läeb kesk sisisevat pimedust Nüüd paiskad endast lumerahu ta oma sisimase tule pärjas. ning oled kuulatav ja erk; Kõik sõnad kuivand kirbes keelemärjas. taas segad elu salalahu, Ei kaja vastukaja kimedust. sa enam endasse ei mahu: sus kääring, pakitsus ja kerk. Ta varivaikselt astub sulgund-tõrges. Pilk sissepoole - silmad kaugel kõrges. Kui rõõmulik su vetevääne, Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed. kui lahti kargab nire sõlm! Siin juurdevool, sääl ärakääne, Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... kaob piimauttu kõnts ja jääne Ees sünge valvur langetamas piiki: ja vahukirme rajahõlm. võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki. Sa imetasid rohu rakku:
nendesse kootakse küünis, mis meid kord tükkideks kisub, kootakse teravaid sahku, kootakse otsekui voolust, millega küntakse lahku mõlemat igatsuspoolust. 2. Oleme hilinejad. See on me saatuse tahe. Oleme tilisevad kuljused mastide vahel, hõiskaval narridelaeval, laeval, mis kihutab hukku. Keegi käib tumedal taeval ja keerab me hulljulgeid lootusi lukku. Mai 1964 3. Peadki ma tõstma ei julgund. Kuu oli kõlisev hõbe. Silmad pooleldi sulgund, astusid piki jõge. Astusid rahutul rühil, hoogavas rusutu-rutus. Loomiseelne ja tühi viirastus maailm su nutus: naerude ähvardav seostus, naljade paljastav paljus, ja sinu pisarais eostus valguse võrratu valjus. 4. Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse, pettumuste trotsiks. Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba hing leiab ilma, et ta üldse otsiks. Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas. Ma kannan endas kosutavat kaevu nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
annaabi.ee 
