Diagnoosimine: Prooviks võtta verd, lahkamiselt munasarju, lümfisõlmi. Viiruse isoleerimine kanaembrüos või rakukultuuris. Seroloogiline uurimine - hemaglutinatsioonipidurdusreaktsioon, neutralisatsioonireaktsioon, ELISA. Dif.diagnoos: Infektsioosne bronhiit, infektsioosne larüngotrahheiit, Newcastle´i haigus, lindude gripp, Mareki haigus, süsteemseid kahjustusi põhjustavad patogeenid, Coryza, parasiidid, ainevahetushäired, intoksikatsioon sulfoonamiididega, insektitsiidideaga. Adenoviridae -> Perekond – Mastadenovirus -> Liik - Koerte adenoviirus -1 -> Koerte infektsioosne hepatiit Vastuvõtlikud liigid: rebane, hunt, skunk, karu. Esmakordeselt isoleeriti viirus entsefaliiti põdevatelt rebastelt. Koertele põhjustab viirus ägedat hepatiiti, respiratoortrakti kahjustusi, konjunktiviiti, entsefalopaatiat, kroonilist hepatiiti, nefriiti. Neerude infektsioon on seotud viruuriaga, mis on oluline viiruse levikul
KNS haaratus tekib kuni 1/3-l patsientidest. Diagnostika. Mikroskoopia on tundlik, suhteliselt spetsiifiline, kui on näha hargnevaid osaliselt happekindlaid organisme. Kultuur on aeglane, võib vajada selektiivseid söötmeid. Perekonna tasandil saab identifitseerida mikro- ja makroskoopilise välimuse järgi. Liigitasandil on enamasti vaja genoomi analüüsimist. Ravi ja profülaktika. Ravitakse antibiootikumidega, näiteks sulfoonamiididega, haavakorrastusega. In vitro toimivad ka amikatsiin, imipeneem, tsefalosporiinid, aga nende in vivo toimimine on tõestamata. Ravi peaks dissemineerumise tõttu kestma 6 nädalat või kauem. Ekspositsiooni vältida ei saa, kuna Nocardiae on üldlevinud. Rhodococcus G+ nõrgalt happekindlad bakterid, alguses pulgakujulised, muutuvad kokoidseteks. Võib esineda rudimentaarne hargnemine, aga sellist filamentsust nagu Nocardia puhul ei esine. Tähtsaim inimpatogeen on R
annaabi.ee 
