Klavessiin (pr. k. clavecin, it. k. clavicembalo, cembalo, eesti keeles ka tsembalo) on muusikainstrument, (klahvkeelpill, näppekeelpill), mille heli tekitavad pinguldatud võnkuvad keeled, mida klahvidele vajutamise korral tõmmatakse plektroniga (vanasti sulerootsuga). Klavessiini kõla on pinisev ja kustub kiiresti. Eri paigus valmistatud klavessiinid võivad kõlalt ja tämbrilt erineda. Suurematel klavessiinidel on mitu registrit ja manuaali. Klavessiini kõrgaeg oli baroki- ja klassitsismiajastul (17-18. saj.) Tänapäeval kasutatakse seda instrumenti tihtipeale vanamuusika esitamisel. Klavessiin kui barokiajastu instrument seostub mõistagi kõigepealt vanamuusikaga ning nüüdisheliloojad kipuvad sellest pillist üldjuhul mööda vaatama
valmistatud metallist, soolest või mõnest muust materjalist. Keel pannakse võnkuma näiteks poognatõmmete, sõrme või plektrumiga näppimise, poogna, haamrite või muude vahenditega löömisega.Viiuli keeled on roobi ja keeltehoidja kaudu ühendatud kõlakastiga. Viiuli õõnes korpus toimib resonaatorina, võttes üle keelte võnkumise ja võimendades tekitatud heli. Klaveri keeli lüüakse haamritega. Klavessiini keeli näpitakse sulerootsuga. Harf on väga vana pill. tema kõgne esiisa - puupoognale pingutatud pillikeel - helises sumeritele juba 6000 aastat tagasi. Vanim mitme keelega harf pärineb Egiptusest. Sellel oli lai loogakujuline puuosa. Looga üks haru oli peenem ja teine haru laiem ning seest õnes. Harude vahele olid tõmmatud keeled. Sellist tüüpi harf levis üle maailma kuni Hiinani ja Jaapanini välja. Veel tänapäeval kasutatakse niisuguseid harfe Birmas.
annaabi.ee 
