Ainus autor „Aeg, sina kogenud kriitik, loodud lugude lektor! Ütle, mis imet sa otsid?“ „Vahel hõõguma hakkab valu, vahel kahetsus, vahel kaotus, vahel õnn, vahel tume tõde, vahel hingehäda ja häbi.“ „Kes on see erksam autor?“ „Inimlugude ainus autor on üleni ergav elu.“ „Mis voorused eeldavad edu? Või annad sa erru kõik loojad?“ „Kus iganes eeldavad edu su enda vooruse vapid ja süümeta suleproovid- seal annab ise arhiivi sind ikkagi ainult elu. Mitte mina Su lugu on läbi.“ Ei tea Miks oma roosipõõsa, mis lõi haljaks ja lokkas vallatult mul üle pea, ma lasin ise röövida nii paljaks? Ei tea. Miks keset lapsemeelse armu indu, kui andestasid mulle iga vea, ma kallutasin kahtluse su rindu? Ei tea. Miks müüdava metallisära, maailma õuduse ja meelehea
WWW). Kuigi ülikooli lõpetas Lydia "punase diplomiga" , ei rakendanud ta seda pedagoogilisel alal rohkem kui teinekord Pärnu Ülejõe alg-koolis isa asendades. Hiljem, 1860. aastal, andis Koidula samas koolis ka eratunde. See oli tol ajal tõeline erand, sest haridusele vastavat tööd oli naisel väga raske saada. (Mihkla 1965: 75) Isa eeskuju järgides alustas L. Koidula kirjandusega tegelemist juba õige varakult, kusjuures esimesed suleproovid kirjutas ta saksa keeles. 17aastaselt hakkas tütarlastekooli kasvandik juba oma isa "Pärnu Postimehe" toimetamise töös aitama ning kui papa Jannseni parem käsi haigeks jäi, oli vanem tütar Lydia see, kes tema etteütlemise järgi artikleid üles kirjutas. (Mihkla 1965: 69) Lisanime "Koidula" sai ta ärkamisaja tegelaselt Carl Robert Jakobsonilt, kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi - see tähistas "koidu" aega (Lydia Koidula. WWW). 1861
annaabi.ee 
