· Kasutajad peavad allkirjastama konfidentsiaalsuskohustuse · Otsingumootor sõnavormide leidmiseks. 23. Suulise keelekasutuse erijooni ja -nähtusi võrreldes kirjalikuga. · Süntaks: keskne erinevus suulise ja kirjaliku keele vahel. Morfosüntaks on kirjas ja kõnes sranane. Eneseparandused. Eripärased lausekonstruktsioonid. · Kõnesüntaks: sidendite erinev paigutus, edasilükkamised, ümbertegemised, sulatused, üldlõpp+ seletus, sabalisanudsed pärast lausepiiri, et-otsene kõne. · Partiklid: Annavad teada, mida kuulajal on oodata algavas voorus: ütlen uuesti ümber: et; esitan põhjuse, seletuse: et, kule, vata; vahetan teemat: nii, kule, ota; lähen vestluse peateelt kõrvale: või, ota, ei jah; lähen peateest kõrvale, alustan ümbertegemist, küsin arusaamatu/üllatava asja üle: või, ei jah · Sõnavara: argine ja avalik
(Ei oska, küsib abi!) 4. Teise algatatud teiseparandus: kuulaja parandab kõneleja juttu omaenese algatusel. · (.) kaks sentiliitrit `hapukoort, `soola · M: $ mitte `sendiliitrit, vaid `supilusikat. $ Suurimad erinevused mitte grammatikas, vaid süntaksis. Lisandused registriloengusse Eripäraseid TCU (vooruehitusüksus) variante: · sabalisandid (increments) · dislokatsioonid (dislocations) · sulatused (pivots, apokoinou) Sabalisandid: · Lause/lausungi lõppu või järele paigutatud üksused, mis on eelneva lausega semantiliselt seotud A: jaah nii et se tähendab [et `eesti] `kirjanikud ei (.) ei ole nigu õiged `kirjanikud. C: [{-}] A: kui kui `lihtinimene kirjutab uvitavamalt. Dislokatsioonid: · Täpsustusjätk: asesõnaline osutus, mille järel selle järeltäpsustus konkreetsema sõnaga
annaabi.ee 
