järgi. Talupere ehk pererahva hulka võis kuuluda ka teisi sugulasi (peremehe vanemad, vennad, onu, tädi (laienenud pere) või siis terveid sugulaste perekondi: poegade perekonnad, vendade-õdede perekonnad, isa perekond (liit- ehk suurpere). Ühist tegevust kooskõlastasid peremees ja perenaine (peamiselt naistetööd) ning teised sugulased pidid neile töödes ja toimingutes alluma. Peale pererahva võis peredesse kuuluda palgalist sulasrahvast. (Jansen 2007:279-280, Karilatsi aeg 2010) Mitme põlve kooselu võimaldas vanematel rahvapärimust, käsitööoskusi ja rahvakombeid noorematele põlvkondadele edasi anda, kindlustades ühtlasi rahvakultuuri edasikandumise. Talupere käsutuses oli maavaldus ehk talu, mida ta haris ja mille eest mõisale renti maksis ja tegu tegi. Sellelt maatükilt saadi vajalikud toiduained ja tooraine riietuse ja jalatsite jaoks, mis talus valmistati, nagu ka suurem osa vajaminevatest tööriistadest ja
ehk talumaa oli vaja kruntida (Kaotada ära ribad), tekkis suurem talu. Maarahvastiku sotsiaalne koosseis: Külarahvas: pererahvas (35-40%), sulasrahvas (25%-30%), vabadikud (25%, elatus oma väiksest maa tükist ning palgast). Pererahvas ja sulasrahvas olid kunagi enam-vähem sarnane rahvas, kuid siis toimus areng, mille käigus pererahvas hakkas eristuma sularahvalt, sest pererahvas hakkas end paremaks pidama kui sulasrahvast. Pererahvas hakkas sööma erilaudades ja eriaegadel kui sulasrahvas. Talu peremehed üritasid võtta tööle sulasrahvast, kes polnud abielus (Polnud vaja rohkem maksta raha, et ülalpidada naist ja lapsi). Sulasrahvas läks tööle mõisadesse, kust said palka. Kasvas vallaliste meeste ja naiste arv külaühiskonnas. Talu peremehed õppisid paremini raha lugemist ning välditi aasta töötajaid ja taheti võtta endale tööle hooajalis töötajaid (Aasta ringselt keegi tööd ei tee)
annaabi.ee 
