ma trepi vanal astmel istumas. kuis vastu randa loksub üksik paat: Siin pudeneva halli kivi praos mind sõua siit! Näe, päikse viimne kuld nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab veel valmis väitama meil' teed ja tuld, kus ootel üksinduse puhtad vood, ja kressid rohu niiskenevas vaos sääl sulan ma: sa paendud põlvitades kui leegid üleroomavad mu kingi, ja minu häbelikes pisarates ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab, mu hinge harrast küllust härdalt jood. see meeli uimastab kui õndsus mingi. Kokkuvõte Marie Under on Eesti ajalukku jäänud oma luuletustega, milleks oli põhiliselt lüürika. Vaatamata sellele, et ta ei saanud lubada omale täielikku haridust, sai ta teada, mida vaja oli.
nii mõnegi – see imeväärne riist, mis võtab mõistuse, mis rahu viib ja riisub riide viimse vastupanu. Ma naudin Sinu naudingut, Su keha kõikvõimalikkust – kurve, pööranguid, Su järske sööste, kurbust, pöörasust... Ööst öösse janune, ma joon Su janu. Su sulnis süleluses sulan üleni ning vormun taas kui harukordne vaas, mis nõtkelt õõtsumas Su pihu all - Su andumuse andest sündind anum. Su iga sekund minu sügavuses on mõõtmatu lõõm, rõõm ja vapustus, elektrilöök, mil keeled kohtuvad sääl, teispool tähti, taevaid, mõtteid, sõnu - ma suren, sünnin, õrn ning uhke, suren
mis võtab mõistuse, mis rahu viib ja riisub riide viimse vastupanu. Ma naudin Sinu naudingut, Su keha kõikvõimalikkust kurve, pööranguid, Su järske sööste, kurbust, pöörasust... Ööst öösse janune, ma joon Su janu. Su sulnis süleluses sulan üleni ning vormun taas kui harukordne vaas, mis nõtkelt õõtsumas Su pihu all - Su andumuse andest sündind anum. Su iga sekund minu sügavuses on mõõtmatu lõõm, rõõm ja vapustus, elektrilöök, mil keeled kohtuvad sääl, teispool tähti, taevaid, mõtteid, sõnu - ma suren, sünnin, õrn ning uhke, suren Sus tuhatkordselt, et taas puhkeda
annaabi.ee 
