ookeanitest. Suured liustikud vajavad sulamsieks 10 tuhat aastat, Antartika ja Gröönimaa jääkilp koguni 100 tuhat aastat. Liustikukoorma all maapind vajus, sellest vabanedes hakkas aga kerkima. Mis juhtuks Antarktika liustikuga, kui nende keskmine mitmekümend kraadi alla nulli olev pinnatemperatuur tõuseks 3 5 kraadi? Liustike sünd Teataval kõrgusel meretasemest on maa pinnale langev tahkete sademete hulk ning sulamisveega ärakantav ja aurustuv veehulk võrdsed. Aastate jooksul sellest piirist kõrgemale kuhjunud kohev ja õhurikas lumi tiheneb raskuse mõjul ning muutub sõmerlumeks (e. firniks) tihedusega umbes 0,6 g/cm3. Sellele voolav sulamisvesi ja vihamvesi tihendavad firne veelgi, sellest kaovad poorid ja ta muutub liustikujääks tiheduseda 0,850,9 g/cm3. Raskusjõu mõjul hakkab liustik liikuma.
Nii sandureis kui ka glatsifluviaalsetes deltades on jälgitav kallak- ja põimjaskihilisus ning setete terasuuruse vähenemine liustikust kaugenedes. Vastavalt jää taandumisele või pealetungile järvede veetase muutus. Et selliseid järvi paisutas liustik, kutsutakse neid jääpaisjärvedeks. Nende pindala oli sadu tuhandeid ruutkilomeetreid ning neis kuhjusid liivad, kruusad ja jääpaisjärvedele eriti iseloomulikud rütmilise ehitusega viirsavid. Suvel kanti rikkaliku sulamisveega järvedesse rohkesti settematerjali, mille jämedam, liivakas-aleuriidikas osa settis kohe, peenem, savikas komponent jäi hõljuma ja settis jääga kaetud veekogudes talvel, kui settematerjali juurdevool praktiliselt puudus 29) Igikelts ja selle mõju elustikule.Igikelts ehk kirsmaa on kestvalt külmunud kivimite kompleks maakoores. Ta ulatub üldiselt seda sügavamale (kuni 600 m), mida madalam on talvine temperatuur, õhem lumikate ja mida
annaabi.ee 
