anorgaanilisest loodusest läbi organismide tagasi anorgaanilisse loodusesse. Eristatakse kahte põhilist aineringet: suurt ja väikest. Biogeotsönoloogia teadusharu, mis käsitleb elukoosluste (biotsönooside) ja elupaiga (biotoobi) komponentide (mulla, kliima, kivimite) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi. Biogeotsönoos (V.N. Sukatsev) looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus (biotsönoos) ja selle elupaiga (biotoobi, ökotoobi) eluta keskkond. Biotsönoos ja biotoop on b-s aine- ja energiavahetuse kaudu vastastikuses funktsionaalses sõltuvuses. B. on ökosüsteemi erijuht, mille territoriaalse ulatuse määravad taimekoosluse e. fütotsönoosi piirid. Bioindikatsioon keskkonnaseisundi ja -olude muutumise iseloomustamine organismide bioindikaatorite ja
ruks, püüti metsi klassifitseerida mitmesuguste tunnuste (puuliik, asend reljeefil jne.) alusel. Esialgsest metsade stiihilisest jaotamisest kujunes ajapikku metsade klassifitseerimisega tegelev teadusharu - metsatüpoloogia. Metsade klassifitseerimisel ühetaolistesse ühikutesse - metsatüüpidesse on kasutatud mitmesuguseid tunnuseid ja viise ning on antud arvukalt mitmesuguseid metsatüpoloogilisi klassifikatsioone (Morozov, 1904; Cajander, 1909, 1926; Sukatsev, 1928, 1934 ; Rühl, 1932 ; Pogrebnjak, 1955; Ilves, 1953; Karu, Muiste 1958 ; Katus, Tappo 1965 jt.) Esimesena kasutas eestikeelseid nimetusi taimekoosluste rühmade iseloomustamisel A. Hueck 1845. aastal (Lane-Wald, Arro-Wald, Nõmme-Wald). Eesti metsade esimese klassifikatsiooni publitseeris E. Schabak (1922). Oma töös jaotas ta, tuginedes G. Morozovi õpetusele, metsad asendi järgi reljeefielementide suhtes neljaks
annaabi.ee 
