inimene. Sirgeinimene suutis oma hirmu ületada ning sai sedasi tule näol endale vägeva abimehe. Arvatavasti saadi esimesed söed välgulöögist süüdatud metsatulekahjust. Tuli andis sooja ning peletas eemale ohtlikke kiskjaid, suurendades inimese turvatunnet. Enam ei pidanud ta ka toorest toitu sööma. Liha, seemneid, mugulaid jm hakati tules küpsetama, tuhas hautama, kuumaksaetud kividel praadima, lõkkesuitsus suitsutama ning kuivatama. Võib isegi öelda, et tule kasutuselevõtmisega sai alguse moodne kokakunst. Ühtlasi oli tulel valmistatud toit kergemini seeditav ning seetõttu tervislikum toorest. Ise tuld saada sirgeinimene veel ei osanud, seetõttu pidid ta lõket pidevalt põlevana hoidma. Hiinas, Pekingi lähedal on leitud sirgeinimese asulapaik, kus tuhakihi paksuse järgi otsustades on tuld ühtejärge põletatud sadu või isegi tuhandeid aastaid. Elukohta vahetades või jahiretkele minnes võeti
Emperors Classic of Internal Medicine (2700 e.m.a). Ka selles on viiteid aroomiainete kasutamisele meditsiinis ja massaazis. Kreeklane Hippocrates (460-370 e.m.a) uuris paljude erinevate taimede mõjusid ja propageeris igapäevast aroomivannide tegemist, et tervist tugevdada. (Beaumont College; lk 5-7) Roomlased võtsid egiptlastelt ja kreeklastelt taimetarkused üle ning kasutasid samuti aroomivanne ja -massaazi. Roomlased hakkasid suitsutama isegi imperaatori auks, rajati avalikke saunu, kus oli erinevate temperatuuridega vanne ja ruume, samuti sai lasta end masseerida lõhnavate õlidega. (Worwood lk 273-274) . Esimeseks raamatuks, mis on täielikult lõhnadele pühendatud peetakse Theophrastuse De odoribus, kirjutatud 370 e.m.a. Raamatu kaudu teame, et kreeklased tegid paljudest lõhnataimedest essentse ja segasid siis õlidesse, lahustitesse ja veinidesse
kuid mitte südamest. Ta maksis kätte oma isa mõrva eest, ja oli esimene, kes lõi 100 000 pealise palgasõduritearmee, et tuua Edomid Juuda alla tagasi. Hiljem ta sai lüüa Iisraeli kuninga Joase poolt, ta jäi sinna vangi ning tema elu leidis peagi lõpu. Ussija (Asarja) jätkas oma isa jälgedes ning oli igati jumalakartlik. Oma võimu kasvatades muutus ta ülbeks ning läks kord Jehoova templisse suitsutama suitsutusaltaril, see oli patt. Jehoova vihastas sellepeale niivõrd, et Ussijal lõi otsaees pidalitõbi välja ning mees oli peaegi hauas. Kuningas Jootam käitus oma isa järgi, ainult ei läinud templisse pattu tegema. Ta sai vägevaks kuna oli Jehoovaga kooskõlas. Kuningas Ahas oli väga õel, ta ei talitanud Jehoova sõna järgi, käis Iisraeli teedel ja käitus vastuoluliselt terve oma elu. Ta rüüstas Jehoova koja ning sülitas tema peale, sellest olenemata suri ta
annaabi.ee 
