mina olen päris sõjapõgenik!“ Läksime u.10 km kaugusele, lõime laagri üles ja ööbisime seal. Siis tulid uudised, et meie talud on terved ja seda ohtu seal pole ja meie hakkasime tagasi minema. Hirmul olid suured silmad. Sealt perest on lihtsalt kõik söödav ära võetud. Nad ei saanud aru, miks kõik põgenevad. Paar päeva varem oli naaberküla Eerikvere täiesti ära rüüstatud, nii et põhjust oli karta. Nägime suuri suitsusambaid ning kuulsime müristamist ja laske.Aastal 1942 istusin oma väikese õe Liis-Mailiga ja laulsin talle unelaulu. Korraga voodi nagu astus kahel paar sammu ja käis hirmus kärin. Aknaklaasid klirisesid. Alanud oli Tartu pommitamine. Tavaliselt anti ette juba õhuhäiret, kuid seekord oli lennuk nii salaja linna kohale hiilinud. Peale nelja pommi viskamist läks lennuk minema. Minu vanemad vennad Rein ja Enn käisid vaatamas, kuhu pommid kukkusid. Üks maja Laial
lüli kodukoha ja perekonna mälestusteahelas. […] (23. septembrer) Heltermaa sadamakai oli tulvil iga liiki kaste, pakke ja sõjavarustust. Eemal mäejalamil ootas sadu põgenikke edasipääsu Orjaku – Triigi – Leisi kaudu Kuressaarde, kus pidid ootama laevad. […] Umbes kella kahe ajal hakkasid mootorpurjeka masinad pobisema. Järk-järgult nihkusime eemale Hiiumaa rannast. Lõpuks nägime vaid mandri siniviirgu ja kõrgeid suitsusambaid kerkimas. Kodumaa saatus oli otsustatud. […] Eric Soovere, „Käru ja kaameraga“, Olion 1999. 4. Lugu Koht: Eesti Aeg: Teine maailmasõda, Saksa okupatsioon (1944) […]vanematekodu asus Pirita jõekäärus, praeguse Botaanikaaia lähedal. Kord öösel koputanud keegi nende uksele. Isa läks vaatama. Väljas pimedas seisis ihualasti mees. Ta lasti sisse. Ta peideti aida
annaabi.ee 
