Sügisel kuivatati sama ruumi suitsunud partel põldudelt koristatud vilja, et märg vili hallitama ei läheks. Rehetoa taganurgas, suuga vastu sissekäiku, paiknes suur reheahi. Ahjusuu ees oli lahtine tulease, mille kohal rippus kookudega kaks pada. Enne pliitide tekkimist keedeti seal talu toidud. Leiba küpsetati ahjupõrandal. Korstnat reheahjul ei olnud, ahju kütmisel tuli kogu kibe suits rehetuppa. Suitsu väljalaskmine toimus suitsuaugu või ukse kaudu, suitsupiir jäi rehetoas 1–1,5 m kõrgusele. Rehetoas oli alati tunda mõrkjat suitsulõhna ning selle nõgised seina- ja laepalgid muutusid aastatega süsimustaks. Esimesed teated akendest pärinevad Lõuna-Eestis 18. sajandist. Pikka aega olid akende asemel lükandluukidega suletavad avad, kasutati ka seapõit või maokelmet. Klaasaknaid hakati elamutele panema 19. sajandi II poolel. Rehetoa põrand tehti savist, kuhu segati ka liiva või mulda.
ahjusuu kohal avaneva tõmbelõõriga. Toitu valmistati ahju ees lahtiselt, keedukolde kohal vinna küljes rippus käänatava pajakoogu otsas suur pada. Kolde kõrval oli istumiseks madal lõugas. Suits lasti kütmise ajal välja rehetoa välisuksest või rehealusesse viivast uksest. Välisuks oli sageli kahekordne, seespool täisuks ja väljaspool ainult ukseava alumist poolt sulgev pooluks (võreuks, sanguks). Suitsupiir oli toas kuni 1,5 m kõrgusel. Rehetoa ümber olid kahekordsed seinad sooja hoidmiseks, jättes ruumi välisvalguseta. Paiguti oli rehitoa ette jäetud lahtine ulualune, mispuhul esiseina võis teha väikese pajaakna. Kui 19.saj tulid klaasaknad, tuli sageli võtta välissein maha. Liigtuba madalam toaosa, mille puhul oli kõrvaldatud välisseina kõrguselt rehetoa enda esi- või tagasein või mõlemad, milleg tuba avardus ja lagi kujunes astmeliseks (selleks, et akent panna)
annaabi.ee 
