eideke sängis valmis. Tammiste tuuleveskist tükk maad mööda viis tänav paksust metsas läbi alla Saardaru külasse. Siin tõusis maa natukene kõrgemale ülesse, ojalained kohisesid ja teekäijad sealtkaudu silla pealt metsa tõttasid. Oli kaunis kena koheke see Mäeotsa talu, rõõmsa ja rahuliku rahvaga, kes seal elanud olid. Enne kui Kaarna Peep paiga omale ostis ja sinna veski tegi. Nüüdsest oli jäänud uhketest hoonetest vaid mustad suitsenud varemed. Koht oli koledaks tehtud, nii et sinna minekuks ei olnud enam põhjust. Seal külas pidi olema ka rahaauk, aga keegi ei ole julgenud seda veel kaevama hakata. Kiviveski tondid ei teinud nalja, need kes kätte neile sattusid teadsid seda. Vanal kiviveskil mis seisis, tegutsesid kodukäijad. Inimesed palvetasid kui sellest kiviveskist möödusid, Üks üritas aga nalja teha ja sõitis öösel suure raha kotiga läbi. Ja nii ta kafus, nagu tina tuhka. Nõnda ei saanud kohus miskit teha
kõhutavad pildid libisesid ta vaimusilma eest mööda. Kordagi ei mõtelnud ta sellele, mis temast enesest saab, kui ta üksi peaks põgenema, aga kramp asus ta südamesse selle mõtte juures, et ta Gabrieli enam ei peaks nägema. Mistarvis siis veel põgeneda? . . . Agnes ei suutnud südamepiina kauemini kan-natada. Äkisti kargas ta üles ja tõttas metsa servale. Siin jäi ta kohkudes seisma. Kuimetsa mõisast ei olnud muud järele jäänud kui auravad ahervaremed; katus oli kadunud, suitsenud müürid kerkisid hoopis võõral näol sinisesse õhku. Inimestest ei olnud midagi näha.ega kuulda. Kuhu oli Gabriel jäänud? Olid vaenlased tõesti ara läinud, või oli Gabriel nende kätte sattunud? Viimane mõte pani Agnese põlved vankuma. Ta oli kuulnud ja osalt oma silmaga näinud, kuidas selle hirmsa sõja ajal vange piinati, tulel pikkamisi küpsetati, katlas elusalt keedeti ja nõnda edasi. Kohutava selgusega vilksasid need koledad kujutused Agnese erutatud vaimusilma eest 279
annaabi.ee 
