täidetakse 2/3 ulatuses ja kaetakse pealt meekihiga. Tavaliselt on ühes kärjekannus mitmelt erinevalt taimelt pärit õietolm. Kärjekannudesse paigutatud õietolmus toimuvad samaaegselt biokeemilised ja mikrobioloogilised protsessid, mille tagajärjel suureneb piimhappesisaldus, mis parandab suira säilivust. Kahe nädala jooksul valmib kärjekannudes piimhappelise käärimise tulemusel mesilaste "leib" ehk suir. Selles protsessis on allergeenid elimineeritud. Võrreldes õietolmuga, on suiras rohkem süsivesikuid ja piimhapet, vähem aga valku ja rasvu. Tarus säilib suir kevadeni. Jahedas ja kuivas kohas võib suir säilida aastaid. Suira kogutakse suira eemaldamisel kärjekannudest, milleks kasutatakse erinevaid töövõtteid. Õietolmu kogumine ja säilitamine. Õietolm sisaldab paljusid mesilaspere arenguks vajalikke aineid. Mesinikud koguvad õietolmu vastava koguriga, paigutatakse lennuava ette ja selle kasti langevad mesilaste poolt kogutud õietolmutombukesed
kahe harjasja tundlaga, tiibadeta, kolme tagakehalisandiga elavalt liikuv putukas, kes eelistab niiskeid ja sooje ruume. Soomuklased liiguvad alles videvikus söögiotsinguile. Toituvad nad meest, tarupõhjalt leiduvast prahist ja panipaikades olevast suhkrust. Nende soodsad elutingimused on liigniiske keskkond ning tuulutamata tarud või laod. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Lestad ei ole paljale silmale nähtavad. Toiduks on neile suiras olev valk, mille tõttu nietatakse neid ka suiralestadeks. Piisavas niiskuses 25 - 30 oC ruumis võivad lestad suira pulbriks muuta, mistõttu on eriti ohtlik, kui lestad esinevad kärgede panipaikades. Lestad tavaliselt tugevatesse mesilasperedesse ei tungi. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Sipelgatest tülikamad on meil mullamurelased, kes võivad mesindusele tunduvat kahju teha. Nad ehitavad oma kaevandpesi mullas või pesitsevad kändude koore ja kivide all. Kui nad
kirurgiline vahelesegamine on tüsistusterohke (empüeem, fistel) -> vaid tugeva veritsuse korral on haudme nakkushaigus, mille tekitajaks on hallitusseen Aspergillus flavus, harvem teised sama perekonna liigid. K. tabandab nõrkade perede igas vanuses hauet ja ka täiskasvanud mesilasi. Haiguse levikut soodustab niiske ja jahe ilmastik. Nektari ja õietolmuga tarru sattunud hallitusseene eosed hakkavad arenema kärgedes, suiras, hukkunud mesilastes ja raamidel. Hukkunud vaglad muutuvad läiketuks, kortsuvad ning kattuvad seeneniidistikuga. Hukkunud haue on kõva, meenutab suira ja on kinnitunud kärjekannule küllalt tugevasti. Vahel katavad mesilased hukkunud haudme tarupigiga. Mesilased haigestuvad sagedamini talve lõpul ja kevadel. Haiged mesilased on rahutud, muutuvad nõrgaks, kukuvad tarupõhjale. Nad hukkuvad kas tarus või taru läheduses. Mesilase tagakeha on komplemisel kõva.
annaabi.ee 
