fruktoos ja glükoos ning liitsuhkrutest saharoos ja maltoos. 3 Õietolmu tähtsus mesilastele Mesilastele on õietolm valkude, rasvade, vitamiinide ja mineraalainete allikaks. Õietolm sisaldab paljusid mesilaspere arenguks vajalikke aineid. Mesilased kasutavad õietolmu haudme toitmiseks, vaha tootmiseks ning organismi tugevdamiseks. Töömesilaste tagajalgade väliskülgedel on tugevate karvadega ääristatud süvend, mida nimetatakse suirakorvikeseks. Suirakorvikesse paigutavad mesilased kokku pressitud õietolmuterad, mis tarusse kantakse. Mesilaste korjeobjektideks looduses on nektar, lehemesi, õietolm ja palsamitaoline aine taimede pungadelt. Korjeid teevad mesilased põldudelt, parkidest, haljasaladelt, metsadest, soodest, karjamaadelt ning igaltpoolt, kus kasvavad taimed, millelt mesilane korjab nektarit ja õietolmu. Taimi, millelt mesilased teevad korjeid jagatakse omakorda rühmadesse
Kasutatud kirjandus 7 1 Mesilane (apis) on kiletiivaliste seltis kuuluv, mesilaste sugukonda kuuluv lendav karvane putukas. Nad on pärit Aafrikast, sealt edasi sattusid Aasiasse ja sealt Euroopasse. Mesilasi on üle 20 000 liigi ja neid leidub kõikjal kus on õistaimi. Nad on tähtsad taimede tolmendajad. Mesilaste keha on kohastunud nektari ja õietolmu kogumiseks. Nende tagajala säär on muutunud lamedaks suirakorvikeseks. Õisi külastades kleepub mesilase keha karvade külge rohkesti õietolmu, mida putukas aeg-ajalt jalgadega kokku pühib ja tagajalgade külge paigutab. Sealt edasi paigutatakse õietolm kärjekannudesse ning segavad sellesse mett. Nii tekib suir. Nende suised on kohastunud õitest nektari imemiseks. Pesa ehitamiseks kasutavad paljud mesilased vaha, mille jaoks on neil erilised vahanäärmed. Neil on 4 kilejat tiiba, millest eesmised on veidi suuremad kui tagumised
puuduvale (kirbulised) lennuvõimele. Tagajalgade reied ja sääred on tunduvalt pikemad kui teiste jalgade samad osad ja nende kiirel sirutamisel võivad nad hüpata palju kordi üle oma kehapikkuse. Selliseid jalgu nimetatakse hüppejalgadeks. Paljudel röövputukatel on jalgadel võimsad küünised, tihti on jalad varustatud ka ogade või tugevate harjastega. Paljudel sotsiaalsetel putukatel, sh. kodumesilasel on tagajalgade sääred laienenud omapäraseks suirakorvikeseks, kuhu putukas kogub õielt õiele lennates õietolmu. Veeputukate jalad on tavaliselt kohastunud vees `sõudmiseks', ning on seetõttu aerjad või kamjad. Vahel on jalad kohastunud emase putuka kinnihoidmiseks paaritumise ajal, heaks näiteks on mitmed ujurlased. Vähestel putukatel on seoses väheliikuva eluviisiga jalad kadunud hoopis, tavalisem on jalgade taandareng siiski putukavastsetel. Tagakeha:
annaabi.ee 
