Rukist lõigati sirbiga, muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule kuivama. Pärast seda veeti vili koju ning kuivatati viljavihke. Kui vili oli kuivanud, alustati rehepeksuga. Viljakõrred laotati rehealusele maha ja neid peksti puust kootidega. Mihklipäevaks, 29. septembriks, kui lahkus suvi ja loodus valmistus talve vastuvõtuks, tapeti talus lambaid, keedeti verikäkki, tehti õlut ja küpsetati sepikut ning pererahvas pidas koos suiliste ja sulastega pidu. Suilistele maksti nende palk välja. Mihklipäevaga lõppesid ka karjalaste aasta ning naiste välistööd. Kari jäi lauta ja neile anti põhk ette. Mihklipäevaks pidi olema kartul võetud ja kõik põllutööd lõpetatud. 19. sajandil ei olnud Eestis veel tänapäevased mõõtühikud välja arenenud. Mõõtmiseks kasutati erinevaid käepäraseid vahendeid. Tuntumad pikkusmõõdud olid küünar, milleks oli
Näljakangrud asuvad Lääne-Virumaal Palmse külas Palmse mõisa läheduses heinamaal. Suurte kivikuhjade tekkega on seotud mitmed rahvajutud. Palmse mõisahärra olevat suure nälja aastatel (1695-1697) andnud talupoegadele toimetulekuks vilja. Kui näljaaeg mööda sai, puhastasid talupojad tänutäheks mõisa põllud kividest puhtaks ja ladusid need kangrutesse. Teine lugu räägib parun Arend Dietrich von der Pahlenist (1740-1817), kes maksis talupoegadele ja suilistele palka leiva ja viljana. Tänutäheks korjasid töölised mõisa põldudelt kivid ja ladusid need leivapätse meenutavatesse kangrutesse. Kunagisest kaheksast kivikangrust on säilinud kaks. Ülejäänud on kahjuks maaparanduse käigus hävinud. Säilinud kangrutest suurema läbimõõt on 9-10 m ja kõrgus ligi 3,5 m. Näljakangrud on võetud ka muinsuskaitse alla. O d a k i v i
annaabi.ee 
