.. Kuigi ilmas palju olen näinud, Õnne kuskilt leidnud pole ma. Aastad on vaid kiirelt mööda läinud Ning ei enam tagasi neid saa. Soovin küll ju ainult nõnda vähe, Ainsaks korraks koju saada veel. Kuid ma tean, mul soov ei korda lähe. Liiga hiljaks jäänud on nüüd see. Vahest harva siiski naerab päike. Koduõue silma ette toob. Tundub siis, kui oleksin veel väike ning võiks täide minna iga soov! On silmi siniseid Kask tukkus metsa serval. Tema kõrval on õitevaipa suikund vana saar. Seal nende all sind nägin esmakordselt, sest ajast jälgib mind su silmapaar. Refr. On silmi siniseid, on merekarva, on musti mandleid, pruune säravaid. Kuid selliseid kui sinul haruharva, ei terves ilmas rohkem pole neid. Su silmis nägin pisut suverõõmu, ja pisut sügisnukrat igatsust. Kuid minu jaoks su silmis, väike tüdruk on õige pisut ülemeelikust. Refr. On silmi siniseid ... Ei saatus iial tee mind õnnest rikkaks, vaid igatsuse mulle kinkind ta.
See õudne ragin peatab Pyrrhose. Ta mõõk, ennäe! kui õhku naelutet jääb seisma kohal lumivalge pea. Kui lõuendile maalitud türann, kui siht ja tahe oleks unund tal, nüüd Pyrrhos seisab, midagi ei tee. Kuid nagu teame tihti tormi eel jääb taevas vait, ei liigu pilverünk, tuul hingetu, kui surmaunne maa on suikund. Korraga ent laotust kõu siis rebib. Tardumusest Pyrrhoski nüüd virgub, kättemaksust aetuna. Ei Marsi raudrüüd kestvaks tagund eal kükloobi vasar armutumal moel, kui Pyrrhose käest tapatalgumõõk nüüd Priamosel pähe variseb. Fortuna, hoor, sa kao! Oo, jumalad! Kõik tulge kokku, võtke temalt võim! POLONIUS: See on liiga pikk.
annaabi.ee 
