tagamõtet pani ta Esmeralda endasse armuma. Samas ei hoolinud ta Esmeraldast karvavõrdki, tema eesmärk oli oma ihasid rahuldada. Phoebus oli kergemeelne meesterahvas, kes armastas pidutseda ja viibida kaunite naiste seltskonnas. Ta oli täielik vastand Quasimodole väliselt ilus kuid hingelt tühi ja mõttetu. Romaanis ilmneb kaks omavahel tihedalt põimunud sisulist joont: üheks oleks melodramaatiline armujoon, kus ühe naise saatusse tungib neli meest, igaüks erineva suhutmisega; teiseks- sündmustikuta kultuuriromaan, ehituskunsti kivine eepos keskaegse Pariisi taustal. Romaani põhisüzeeks on võitlus Esmeralda ümber, mida peavad, nagu eespool märgitud, neli meest. Kõige nigelam osa on filosoofil ning luuletajal Gringoire'il. Ülejäänud kolmel on tütarlapsega ülimalt melodramaatilised suhted, mis on ülepingutatult paljude õnnetusttoovate juhuste tõttu saatuslikud. Kõigiga neist kolmest
armastust, samal ajal kui Veronika üritas aru saada elu mõttest. Mõlemad naised olid pandud valiku ette: Maria kas minna koju kaotaja või võitjana; Veronika elada või surra. Loomulikult olid situatsioonid erinevad, kuid mõlemad naised leidsid läbi ebapopulaarsete otsuste enda jaoks selle, mis puudus. Neil oli julgus alistuda hetke emotsioonile. Nii nagu on vältimatu elu osa hingamine ja söömine, puudutab igat inimelu ka armastus. Mõlemad naised, nii erineva suhutmisega kui tahes, jõudsid erinevat teed pidi punkti, kus armastus leidis nemad. Tõsi irooniline nii nagu ikka filmide ja raamatute lõpus, kui mitte alati. Paratamatult tahab ju iga inimene armastada ning olla armastatud ja see ei ole väljamõeldis, vaid elu. Maria ning Veronika elud on päriselt juhtunud, mis tõestab, et tegelikult juhutub ka nii. Armastus tabab sind kõige ettearvamatumal, juhuslikul hetkel.
annaabi.ee 
