Muidugi leidub ka selliseid peresid kes teevad süüa ja lapsed hea meelega söövad kodutoitu, kuid selliseid peresid on kindlasti vähem. Välisriikides on ka rämpstoidukohti iga tänava nurgapeal, üks uhkem kui teine, vali milline tahad. Olen vaadanud dokumentaalfilmi, kus Ameerikast üks 16 aastane tüdruk polnud söönud oma elus mitte midagi muud kui friikartuleid. Seda tüdrukut üritati õpetada sööma ka teisi asju, puuvilju. Alguses ta ei suutnud neid suhugi panna, hiljem ta ikka üritas, aga need ajasid ta sõna otseses mõttes öökima. Saate lõpuks ta siiski hakkas enam-vähem puuvilju juba sööma, aga väga väikeste koguste kaupa. Otseloomulikult oli ka see tüdruk ülekaaluline, iseenesest väga kena tüdruk, aga enda keha ja tervise oli ta täiesti tuksi keeranud sellise toitumisega. Kõige hullem oli selle loo juures aga see, et tema vanemad ei pannud seda üldse pahaks, et nende tütar ainult friikartulitest toitus. Siit
» Siis vaatles ta Seine'i oma jalge ees ja teda haaras hirmus kiusatus: «Ah,» lausus ta, «kui meelsasti hüppaksin vette, kui ta ainult nii külm poleks!» Siis tuli ta meeleheitlikule otsusele. Kui tal võimatu oli pääseda narride paavsti, Jehan Fourbeault' lippude, meiuokste kimpude, ilutulede ning paukude eest, kas siis parem pole julgelt otse peo südamesse tungida ja Greve'i platsile minna. «Vähemalt leian sealt,» mõtles ta, «ühe rõõmutule tukigi, et sooja saada, võin vahest suhugi pista mõne raasukese kolmest suurest suhkrust tehtud kuninglikust vapist, mis rahva jaoks linnapuhvetisse pidi välja pandama.» II. GREVE'I PLATS Tolleaegsest Greve'i platsist on säilinud ainult vaevalt märgatav jälg: veetlev tornike platsi põhjanurgas. Juba on sellelgi skulptuuride teravad piirjooned jämeda krohvi alla maetud, võib-olla kaob ta varsti täielikult selle uute pealekasvavate majade uputuse alla, mis nii kiiresti kõik Pariisi vanad fassaadid hävitab.
annaabi.ee 
