Hingede aeg pidi olema vaikne aeg, mil ei tohtinud lärmitseda, see võis pahandada hingi. Animism (ladina keeles animus hing, vaim) on hingeusk, usk elusolendite ning elutute esemete (sealhulgas taeva ja maa) ja loodusnähtuste hingestatusesse. Muinaseestlaste elu oli väga tihedalt seotud loodusega, nad lähtusid seisukohast nagu mina talle, nii tema mulle. Kui inimene rikkus midagi, võis see talle vastata samaga: mets võis eksitada, vesi uputada, maa anda haiguse, seepärast suhtutigi loodusesse sõbralikult ja heatahtlikult. Ohverdamine-kuna vaimude, haldjate ja jumalatega pidi hästi läbi saama, siis püüti heatahtlikkust saavutada andide toomise ehk ohverdamisega. Selleks olid kindlad kultus- ehk ohvripaigad- hiied või üksikud puud, allikad, kivid, mäed, järved, jõed. Pühadeks puudeks peeti eelkõige tammesid ja pärnasid, hiiepuu alone oli pühapind, sinna ei lasted loomi, ega võetud oksi ja lehti. Ohvriallikaid
Hingede aeg pidi olema vaikne aeg, mil ei tohtinud lärmitseda, see võis pahandada hingi. Animism (ladina keeles animus hing, vaim) on hingeusk, usk elusolendite ning elutute esemete (sealhulgas taeva ja maa) ja loodusnähtuste hingestatusesse. Muinaseestlaste elu oli väga tihedalt seotud loodusega, nad lähtusid seisukohast nagu mina talle, nii tema mulle. Kui inimene rikkus midagi, võis see talle vastata samaga: mets võis eksitada, vesi uputada, maa anda haiguse, seepärast suhtutigi loodusesse sõbralikult ja heatahtlikult. Ohverdamine-kuna vaimude, haldjate ja jumalatega pidi hästi läbi saama, siis püüti heatahtlikkust saavutada andide toomise ehk ohverdamisega. Selleks olid kindlad kultus- ehk ohvripaigad- hiied või üksikud puud, allikad, kivid, mäed, järved, jõed. Pühadeks puudeks peeti eelkõige tammesid ja pärnasid, hiiepuu alone oli pühapind, sinna ei lasted loomi, ega võetud oksi ja lehti
annaabi.ee 
