Sissejuhatus Sürrealism on 20 saj. kunsti liikumistest kahtlematult üks intrigeerivamaid. Efektse, kohati lausa sokeeriva loominguga kaasnesid elegantselt sõnastatud spekulatiivsed teooriad, skandaalsed väljaastumised ja lärmakad manifestatsioonid. Kõik see on andnud põhjust väga erinevateks suhtumisteks sürrealismi, kuid vaieldamatu on tema mõju kogu meie sajandi edasisele kunstikultuurile. Sõjast põhjustatud psühholiigiline sokk jätkas oma toimet ka 1920.a. , leides väljundi mitmesugustes irratsionalistlikes õpetustes. Prantsusmaal kujunes moefilosoofiks Henri Bergson, kelle põhimõisteks oli ,,intuitsioon". Tema filosoofias oli eriline koht kunstiloomel kunstis nägi ta kõikehõlmavat tunnetusvahendit, mis tema käsutuses olevate võimalustega on suuteline
Niisiis võib minavormi järjekindel kasutamine tõepoolest tähendada kõlbelist relatiivsust. Ent kõlbeline relatiivsus minavormilistes teostes ei tähenda selle identifitseerumist autoripositsiooniga. Uuemas proosas taandub autor allteksti või saavad tema maailmavaate ja hoiaku väljendajaiks teose kui terviku arhitektoonikast väljakasvavad suuremahulised üldistused. Nüüdisproosa jätab lugejale suurema iseseisvuse ja vabaduse hinnangulisteks suhtumisteks. Tegelikult on see vabadus siiski näiline ja piiratud, sest kuigi autor ei pruugi kuskil oma tegelaste üle kohut mõista ega oma suhtumist otsesõnu väljendada, tuleb autoripositsioon ometi esile -- inimese moraalne kohustus vastutada ise iga oma sammu eest realiseerub teose kunstilise struktuuri kaudu. Nõrkade ja järeleandlike tegelaste kõrval seisavad kindlameelsed ja oma veendumustele truuks jäävad tegelased nagu Karrik ja Heiki. Nemad pakuvad reaalset tugipunkti maailmas
annaabi.ee 
