kuni 20. eluaasta vahel. Suhtlemiskartuse põhitunnuseks on hirm sattuda piinlikku olukorda ja tunda ennast alandatuna. Tavaliselt kardetakse, et tuntav ängistus on teistele nähtav. Seda võib reeta näiteks punastamine, värisemine, värisev hääl või kokutamine, võimetus teistele silma vaadata, kidakeelsus, iiveldus, oksendamine ja tugev vajadus urineerida. Kõige raskem suhtluskartuse vorm on inimeste vältimine. Üldiselt on suhtlemiskartlikel inimestel madal enesehinnang. Suhtlemiskartust saab ravida käitumis- ja tunnetusteraapiaga ning ravida ka medikamentidega. (Haiguslikud... 2002: 25-33) 7 Spetsiifiline hirm on üldjoontes ekstreemne ning kohatu hirm, mida tekitab mingi eriline objekt või olukord. Normaalse elu ja tegevuse häirimise aste sõltub hirmutekitajast ja sellest, kui kerge on seda vältida. Ameerika Psühhiaatrite Liit on jaotanud spetsiifilised hirmud viide alagruppi: 1) loomahirmud
vältima. See võib lõppeda üksinduse, eraldatuse ja piinlemisega, eriti siis, kui isik on teadlik oma kaotusest ja soovib teiste inimestega normaalselt suhelda. Suhtlemiskartuse põhitunnuseks on hirm sattuda piinlikku olukorda ja tunda ennast alandatuna, kui inimese käitumine ei vasta tema enese poolt kujutatud normidele. Tavaliselt kardab isik, et tema ängistus on teistele nähtav punastamise, värisemise (eriti käte), kokutamise, iivelduse või mõne teise tegevuse näol. Suhtlemiskartust saab ravida käitumis- ja tunnetusteraapiaga ning medikamentidega. (Haiguslikud... 2002: 25-33) Spetsiifilise hirm on üldjoontes ekstreemne ja kohatu hirm, mida tekitab mingi eriline objekt või olukord. Stimulaatorite hulk on äärmiselt lai ja mitmekesine. Hirmul on kliinilised tunnused ja seega on see piisalvalt kurnav, et sundida inimest vältima selle tekitajat. Spetsiifilise hirmu 6
annaabi.ee 
