Selle vanahärra tunnuslause on "Yolo". Ma ei te mitte ühtegi 70-ndates aastates inimest, kes on nii aktiivne ja töökas, kui too härra. Nähes paljusid eakaid inimesi enda ümber, ma vahest vaatan ja mõtlen, et millist kogemuste ja tarkuste pagasit nad endaga kaasas kannavad. Me peaksime oma vanaemasid ja vanaisasid hoidma, mitte laskma neil eemalduda ühiskonnast, kus nad on eraklikud ja ei suhtle inimestega. Räägitakse, et Loll õpib oma vigadest aga tark teiste omadest. Kui me suhtleksime pidevalt kogenenud inimestega, siis me suudaksime neid vigu vältida, mida teised on oma elus teinud - see oleks ju meile, noortele, ülimalt kasulik. Usun, et kui ma järgin neid põhimõtteid, mida ma olen vanematelt inimestelt ammutanud, suudan elada elu täiel rinnal kahetsemata tehtut oma elu jooksul.
Miks lugeda läbi ajanappuses 700-leheküljelist raamatut, mis sulle ei meeldigi, samas kui võiksid läbi lugeda sellest detailse kokkuvõtte? Säästad sellega aega ja energia kulu. Miks helistada sõbrale, kui võid temaga rääkida MSN'is, tasuta ja nii palju kui süda soovib. Miks rääkida sõbraga, kui võid rääkida kogu maailmaga? Need küsimused tegelikult panevadki interneti kasulikkuse kahtluse alla. Kui me vaid läbi arvuti õpiksime, suhtleksime ning kogueg kiirustaksime, siis mõne aja pärast oleks me nagu robotid, kellel puudub iseloom ja loomingulisus ning oluline on vaid progress. Me kaudselt loomastuksime tõenäoliselt. Inimene peaks olema ettevaatlik sellega, et mida ja kuhu ta endast midagi üles paneb. Tuleb olla ettevaatlik, kuna internetis pääseb sinu informatsioonile ligi igaüks kes seda soovib. Kahjuks võivad nendeks inimesteks olla ka igasugu inimesed, kes võivad seda ära kasutada
sind pole internetis, siis sind pole olemas. Mina ütleksin teistmoodi: ,,Kui sind pole internetis, tähendab sa elad." Kuidas saab öelda, et inimest ei eksisteeri siis, kui teda internetis ei ole? See tähendab vaid seda, et ta oskab oma aega palju tulusamalt ära kasutada. Ta ei tunne vajadust sõpradega suhtlusportaalis suhelda, vaid helistab neile. Ta ei vaata uudiseid internetilehelt, vaid loeb ajalehte. Kui me vaid läbi arvuti õpiksime, suhtleksime ning koguaeg kiirustaksime, siis mõne aja pärast oleks me nagu robotid, kellel puudub iseloom ja loomingulisus ning oluline on vaid progress. Tänapäeval on hakatud kasutama suurel hulgal kodulehti. Inimesed kirjutavad oma mõtetest ja tegevustest nii palju kui süda lustib. Seal on võimalik anonüümselt kommenteerida, mis on väga tobe, kuna siis on jällegi võimalus vastu öelda või teist halvustada. Mis kõige hullem me ei tea, kes seda öelda võib
neid määrinud, kõigile puhkudele, mil neid on pruugitud, kas võime siis ühtki neist tarvitada, ilma et see meid saastaks? *Pahameel ärakulunud keele üle. *rääkimine mitte suhtlemine, vaid kellegi allutamine. Keel on alati midagi niisugust, mille inimene leiab valmisolevana ei loo ju igaks korraks uusi sõnu, vaid kasutame neid vanu, mis on paljudest suudest läbi käinud. Nii oleme me just nagu keele vangis. Samas, kas oleks parem, kui meil keelt ei oleks, kui suhtleksime viibetega? Kunagi kasutasime me keelt ometi suure autundega. 1. Kas keel avardab meie võimalusi, või tänu oma etteantud struktuuridele oleme aheldatud keele külge? Avardab: *meie oma sügavam mina ei oleks ilma keeleta ära tuntav 2. Kust tuleb keelele võim ja vägi, et sellega näiteks oma mina otsida saab? On usutud, et sõnal on üleloomulik vägi meie suu võib lendu saata sõna, millel on otsene mõju kellelegi teisele.
annaabi.ee 
