käokannus, harilik hiirehernes, ahtalehine põdrakanep, valge mesikas, kikkaputk, põldohakas, koeratubakas. Mesilastele ei meeldi kukesaba, kuigi selles on nektarit palju, palderjan, pune, võilill, angervaks, ristikud, tatar ja ussikeel (viimases on palju nektarit, kuid see on mürgine). Autor kirjutab veel, meetaimede väärtust hinnatakse neilt saadava nektarihulga põhjal meesaagina , mille puhul arvestatakse ka õites olevat suhkrusisaldust. Keskmiselt loetakse nektari suhkrusisalduseks 50%, mees on aga suhkruid 80%, seega tuleks nektarisalduse hulk korrutada koefitsiendiga 0,625, et saada oletatav mee hulk. Meesaagina arvestatud meetaimedelt saab mesinik meena kätte 510%, kuna paljud meetaimed õitsevad ühel ja lühikesel ajal, mistõttu mesilased ei jõua kõiki meetaimi külastada Minu arvates kui korralikult arvestada nende seitsme teguriga, siis meesaagikus ei ole sugugi väike. Loomulikult Eesti riigi aladega
(Rohtla, 2001) Korjeobjektid Üks tähtsamaid korjeobjekte on meetaimel nektar. Viimane on suhkruid sisaldav, taimede nektarinäärmete eritatav vedelik. Ta sisaldab peamiselt vees lahustunud roosuhkrut, puuviljasuhkrut, viinamarjasuhkrut, vähesel määral valke, orgaanilisi happeid, mineraalaineid, dekstriine ja eeterlikke õlisid. Erinevate taimede nektari keemilisest koostisest sõltub suurel määral ka mee keemiline koostis. Optimaalseks nektari suhkrusisalduseks loetakse 50-56 %, sest siis koguvad mesilased seda kõige meelsamini. Kui aga nektari suhkrusisaldus tõuseb üle 75 %, ei saa mesilased seda suure viskoossuse tõttu kätte. (Rohtla, 2001) Väga oluliselt mõjutab nektarieritust õhutemperatuur. Kõige paremini eritavad õied nektarit soojadel päikesepaistelistel päevadel, kui õhus on soojust üle 16°C. Samas on ka taimi, kes eritavad nektarit tunduvalt madalamatel kraadidel, näiteks näsiniinel hakkab nektarieritus juba 4°C juures
annaabi.ee 
