muutust ja kujutatakse tulevikku, et avastada ajaloo tähendust. Tuckeri arvates ei ole substantiivsetel ajaloofilosoofidel vahetut teadmist ega arusaamist ajaloost või suuda nad ette tuua niisuguseid tõendeid, mis nad intellektuaalselt tõsiseltvõetavaks teeks. Ajaloole lähedale pääsemiseks on vaja tegeleda ajalookirjutusega ning kui filosoofid uurivad ajalugu, peavad nad seda tegema ajalookirjutuse kaudu ja sellega suhestatult. Ajalookirjutuse edukas uurimisprogramm peaks püstitama filosoofilisi küsimusi, mida saaks uurida ja vastata ajalookirjutuse uurimise kaudu. Tucker võrdleb õigusfilosoofiat ja ajalookirjutuse filosoofiat ning leiab, et uurimisprogramm, mida on kasutanud Dworkin õigusfilosoofia uurmiseks, sobiks ka ajalookirjutuse filosoofiale lähenemiseks. Sellisel juhul oleks kolmeks domineerivaks lähenemisviisiks: historiograafiline determinism,
' Mis oli neil ühist: *Kõik konverentsid viidi läbi heatahtlikus keskkonnas, ei laskutud kunagi isikule tasemel jne *Lotman nimetab Tartu ja Moskva teadlaskogukonna (ja nende teoreetiliste aluseelduste) vastuolulist kombinatsiooni „õnnelikuks kooseluks“ *Iga liikme individuaalsus ning vabadus nii stiili, arvamuste kui ka uurimisobjektide valiku osas → hästi palju erinevatel teemadel töid... *Ühine lähte-eeldus: soov mõisra oma uurimisobjekte süsteemselt ning kontekstiga suhestatult 15
annaabi.ee 
