rahul lööb värava seljataga pauguga kinni ning läheb oma teed, küll leidub jälle uusi inimesi kes selle raha eest tööle tulevad. Arvavad, et elu on lai maantee, kus iga kilomeetriposti juures ootab neid üha huvitavam seiklus, taipamata, et liiguvad pimesi ummikradadel, mis ei vii kuhugi välja. Keerlevad vaid samuti radadel ringi, mis muutuvad sageli nii kitsaiks ja umbseiks, et on raske hingata (Autori arvamus Ekke sugustest noortest) Vahel tunneb Ekke ennast jälle kui automaadina, kes võtab pudeleid riiulist ei mingit juttu ja muud liigutust, aga sellises tummas osas muutub tuimaks ja seda ei suuda isegi Ekke Moor enam kannatada. Siis jälle mööda järvi ja jõgesid rännates, kus aeg-ajalt võib ka näha talusid, mõtleb Ekke: inimene läheb mööda teed ja silmapiir on lai, aga miks ta ei ole nagu jõgi, täna voolates metsades, homme maanteede ääres ja kulgedes nagu kärestik mööda kiiret jõesängi
Merkeli ja James Macphersoni proosapoeemidele. Rahvuskirjanduse kujunemisele oli oluline mõju Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidula seltsielulisel tegevusel Tartus ja ajakirjanduslikul tegevusel ajalehe Perno Postimees ja Postimees juures. 19. sajandi keskpaigal ja lõpul oli Eesti kirjanduses olulisel kohal romantism. Mitmepalgeline kirjandusvool võttis mitmesuguseid vorme "Vaga Jenoveeva" taolistest usulistest ning "Rinaldo Rinaldini" sugustest seikluslikest rahvaraamatutest Lydia Koidula rahvusromantilise luuleni. Suur osa toonasest kirjandusest koosnes siiski saksakeelsete teoste mugandustest, sealhulgas ka eesti rahvuslikule näitekirjandusele aluse pannud Koidula näidendid. 19. sajandi lõpul jõudis eesti kirjandusse kriitiline realism. Selle tuntuim esindaja on Eduard Vilde, kellel on küll ka romantilisi teoseid. Kriitilise realismi traditsioon püsis Eestis suuremal
annaabi.ee 
